Tsitaatidena tuuakse välja näiteks mõisted, eriti ilmekad või huvitavad mõtted või näited. Tsitaate võib lühendada või katkestada, aga seejuures tuleb väljajäetav koht kindlasti tähistada (…) märgiga. Lühendus ei tohi muuta ka originaalteksti mõtet. Tsitaat peab olema jutumärkides ning lõppema viitega, milles on ära toodud autori perekonna nimi, kasutatava allika väljaandmise aasta ning lehekülje number, millel tsitaat viidatavas materjalis paikneb. Näiteks: „Ebaturvalises ja raskesti ennustatava tulevikuga ühiskonnas võivad küll tekkida ühekordsed protestiaktsioonid (…), aga mitte kodanikeühiskonda, mis oleks võimeline kaitsma turvalisust kui ühishüve” (Lagerpetz, 2005, lk 15). Refereeringu puhul võetakse teise autori mõte kokku või jutustatakse ümber. Refereerimisel märgitakse refereeritava teksti järel sulgudesse autori perekonna nimi ja viidatava allika väljaandmise aasta number
Mitmelauselise refereeringu puhul asub viide lause lõpu punkti järel, nt Sellest sai alguse uus suund tema loomingus. Kirjanik viljeles seda oma teostes tervelt kümme järgnevat aastat. (Allik 2003: 18) (Viite järel punkti ei ole) Ulatuslike refereeringute korral tuleb viide lisada iga lõigu lõppu. Viitamine autorile Autorile viitamisel kirjutatakse autori perekonnanimi ilma eesnimetäheta (Allik). Eesnimetähte kasutatakse juhul, kui viidatavas kirjanduses on kaks või enam sama perekonnanimega autorit, nt (Allik, A.), (Allik, J.). Mitme autoriga teosele viitamisel eraldatakse autorite perekonnanimed komaga (Allik, Tamm, Kärner). 10 Rohkem kui kolme autoriga teosele viitamisel on sobiv panna viitesse esimese autori nimi lühendiga jt, nt (Allik jt). Autorita teosele (kogumikud, almanahhid jms) viitamisel kasutatakse:
annaabi.ee 
