(Hediger 1981: 246– 247) Hediger kirjeldab, et näiteks šimpansitele õpetatava viipekeele puhul pole täpselt aru saada, kas loom tõesti vastab inimesele või lihtsalt näitab inimesele seda, mida ta tajub, et inimene tahab näha, saamaks selle eest tasu. Lisaks ei oleks looma viiped Hedigeri sõnul arusaadavad inimestele, kes katsega seotud pole. Seega võib ka arvata, et on jällegi tegu inimeste sooviga näha šimpansi viibetes sõnumit, mida ei pruugigi neis leiduda. (Hediger 1981: 248) Hediger teeb juttu ka loomkatsetega seotud nö inimlikust probleemist. See tähendab, et suures osas on loomadega suhtlust luues lähenetud asjale liiga inimesekesksest vaatepunktist. Näiteks küsiti katsealuselt gorillalt, mis liiki ta kuulub. Sellele ei saa ta loomulikult vastata oma intelligentsi põhjal, sest tal pole nii arenenud arusaama liikidest. Sama kehtib ka eelneva
Mida rohkem semantilist analüüsi vajab ülesanne, seda enam on viiped ja žestid aktiveerivad kõnet juhtivad piirkonnad. Viibet tajutakse 2 etapis: käekuju/suund/moodustuskoht + liigutus. Kontekst kiirendab tajumisaega 10% võrra. 35% viipest peab olema nähtust, et aimata viipe tähendust (83% sõnast). Viipe tähenduse ja vormi omavaheline seos: kas tingituna viibete ikoonilisusest võib rääkida semantiliste komponentide ja viipe vormi teistsugusest seosest viibetes ja sõnades. Nii viiplemise kui ka kõnelemise puhul on ajus aktiveerunud samad piirkonnad. Suuline kõne ja viipekeel stimuleerivad teineteist, kui laps on kakskeelne titest saati.
annaabi.ee 
