Demantius, Alfonso Ferrabosco, Tourlough O'Carolan, Johann Valentin Meder, Isaac Posch ja Hans Leo Hassler. Samuti esitati 2 lugu kogumikust "Piae cantiones". Ülesehituselt oli kava suhteliselt huvitav, kuigi raske oli aru saada, millal üks lugu lõppes ja teine algas. Mulle meeldis, et oli nii rõõmsa kui ka kurva meloodiaga lugusid. Muusikastiil oli väga pidutsev ja kerge. Minule tekkisid silme ette koheselt kaunites riietes mehed ja naised, kes ballisaalis tantsu vihuvad. Kontserdi toimumispaigaks olnud Kadrioru lossi ruum oli väga ilus. Seda kaunistasid ilusad laemaalingud ning kogu see keskkond sobis väga Hortuse muusikale. Isegi ainuüksi selle lossi pärast oleks võinud kontserdile tulla. Kontserdi ettekanne oleks võinud ilmekam olla. Esinejad olid väga tõsiste nägudega. Neist ainsana oli Andres Mustonen, kes esitas oma osa väga ilmekalt ning kohe oli aru saada, et ta on hingega asja juures
ainult enda eest. Nad räägivad inimkonna nimel, Maakera nimel, loomade ja looduse nimel ellujäämise nimel. See on häirekell äratuskell naftaärimehe öökapil. On ilmselge, et maailm ei saa enam liikuda edasi nii nagu siiamaani tiksutud. Ent kus peitub siis lahendus ja kes pakuks alternatiivi? Kas need pole mitte need samad inimesed, kes aitavad varjupaikades loomi, aafrikas lapsi ja koristavad Eestimaad puhtaks? Kas pole mitte needsamad inimesed, kes vihuvad projekte kirjutada ja alternatiivhariduslikke programme testida? Kas pole mitte tegu nende samade inimestega, kes on päevapealt nõus panustama, andma ja töötama jätkusuutliku tuleviku nimel ja tegema seda ilma rahata? Kas pole siis vabatahtlikkus mitte mõtteviis? Mõtteviis, mis kannab endas vabat tahet seada maailma, loomade, laste ja kõikide elusolendite ühishuvid kõrgemale isiklikust kasust. Kuidas väärtustada vabatahtlikku tööd on nagu küsida, kuidas
annaabi.ee 
