Ta mässulise üksioleku sümboliks said rahutud vetevood või üksik puri mõõtmatutel mereavarustel ("Puri", 1832) ja kodutute pilvede rand ääretu laotuse all ("Pilved", 1840). 1830. aastate teisel poolel loominguliselt täisküpsena näeb Lermontov luule põhiteemana poeedi osa ühiskonnas. Just poeet on see väljavalitu, kelle pilgu ees võivad avaneda elu sügavused. Kuid poeedi tee on alati ka piinlemiste ja kannatuste tee. Poeedi elu traagikat teda tõetunnetamise pärast vihkava seltskonna seas annab edasi Puskini huku puhul kirjutatud luuletus "Poeedi surm" (1837). Luule ja luuletaja ülesannet käsitleb luuletus "Poeet" (1838). Siin võrdleb Lermontov luulet vaheda relvaga - pistodaga. Poeedi võrdkujuna arendab Lermontov nagu Puskingi ärapõlatud prohveti motiivi ("Prohvet", 1841) jumaliku kõnevõime saanud tõekuulutaja läheb rahva sekka oma sõnumit kuulutama, kuid prohveti sõnad langevad viljatule pinnale. Tõe, armastuse sonumeid
üldse levinud. Talurahvarahutused, korduvad viljaikaldused ja nälg vallandasid usuvahetusliku liikumise Liivimaal 1840. aastate keskpaiku, mil luterlusest õigeusku siirdus Lõuna-Eestis ümmarguselt 65 000 inimest. Baltisaksa ringkondadele oli see sügavaks vapustuseks. Tegu oli majanduslikult motiveeritud/poliitilise rahvuslikku laadi mõisnikevastase liikumisega. Vene ametnikud arvasid, et talurahva usuvahetust on põhjustanud aineline viletsus, saksa mõisnikke vihkava eesti talupoja hingehäda, mida luterlik kirik pole suutnud leevendada. Baltisakslased mõistsid ohtu Luteri usu vastu õigeusu poolt. Usuvahetus väga ei mõjutanud eestlaste kultuuri, õigeusk jäi tagasihoidlikuks. Peale seda algas tagasipöördumine Luteri usku. Õigeusu kirikust lahkumine oli seadusega keelatud, alles Aleksander II ajal lubati. Kirik ja usuelu ärkamisajal: Vaatamata keisri lubatud ususallivusele ja rahva
annaabi.ee 
