Piafi kahtlustati kaasosaluses ning teda küsitleti, lõpuks mõisteti ta siiski õigeks. Kuid isegi õigeksmõistmise valguses ei olnud meedias tekitatud negatiivne kuvand visa kaduma. Et oma maine taastada, palkas Piaf Raymond Asso, kellega tekkisid hiljem romantilised suhted. Just Asso oli see, kes muutis Piafi lavanime "Édith Piafiks", keelas Piafi varasematel ning kahtlastel tuttavatel temaga edaspidi ühendust võtta ning soovis, et Monnot kirjutaks Piafile laule, mis peegeldaksid või vihjaksid Piafi tänavaelu-aegsetele läbielamistele. Édith Piaf suri 11. oktoobril 1963 maksavähki, olles vaid 47-aastane. Ta on maetud Pariisi Père Lachaise'i kalmistule.
oli kindlasti see, et mälu tundus mõistuse või isegi kogu looduse paratamatu osana. Paber hoiab trükivärvi kinni ja säilitab teksti, mis sinna trükitud. Maapind Kaali kraatri kohal mäletab taevakehade kokkupõrget, mis toimus tuhandeid aastaid tagasi. Inimese ajus toimuvad imepisikesed muutused, millest aga siiski piisab selleks, et mäletada veel kolmkümmend aastat hiljem seda, mida talle viiendaks sünnipäevaks kingiti. Need näited, mille loetelu on lihtne jätkata, vihjaksid nagu mälule kui mateeria üldisele omadusele. Muidugi võib sellisest maailma ühendavast üldisest omadusest rõõmu tunda, kuid kui palju mõistmist ja selgust sünnib sellest, kui nimetame näiteks nii jalajälgi liival kui inimese võimet deklameerida peast luuletust ühe ja sama sõnaga "mälu". Endel Tulving kirjutab oma klassikaliseks saanud raamatus "Episoodilise mälu elemendid" (1983), et üldine mäluteooria oleks sama sisutühi kui üldine lokomotsiooni teooria
annaabi.ee 
