Tulevikku kujutan mina alati ette tumedana, sest kunagi ei tea, mis edasi saab. Kuigi on mul kindel plaan, mis minust edasi saab, ei saa ma täiesti veendunud olla, et seda rada pidi lähen. Koole, kuhu minna, on palju ja võimalusi samuti. Kas minus on piisavalt tahtejõudu ja suutlikkust, et oma plaanid ellu viia? Kahtlused piiravad mind. Ideaalis oleks, kui teaksin täpselt, kuhu edasi õppima minna ja kelleks saada. Oleks ka minu elus Wolandi sarnane isik, kes annaks väikseid viheid, et elu liikuma saada, nagu ta seda Margaritale tegi. Otsuse pean langetama siiksi ise ja eks edasises elus näeb, kas käin valguse või varju poolel. Armudes analüüsime iga omna pisematki liigutust, soovime jätta endast parima mulje. Arvame esklikult, et kui vastaspool midagi ebameeldivat märkab, siis ei tundu me enam nii head. Tegelikult teame kõik, kui mängus on tunded, mis on vastastikused, ei muuda seda valesti öeldud lause või ükskõik mis muu halb asi
põgus huumor). Lisaks kirjandusloomingule peegeldavad Kafka sügavalt introspektiivset ja hella loomust ning tema kompromissitut juurdlemist elu vaatepunktide üle nii 1910.a alustatud ,,Päevaraamatud" kui ka kirjad. Kafka ei püüdle kusagil vormieksperimentidele. Tema uuendlikkus (modernistlikkus) ei ole formaalne, seisneb filosoofilises kujundis. Allegoorilis sümbolistlik on Kafka taotlus enamikus novellides ja miniatuurides. Kafka romaanides on hoiatavaid viheid totalitaarsetele ühiskondadele. Üheski oma 3st romaanist (v.a Metemorfoos) ei kasuta Kafka otse üleloomulikke või fantastilisi kujundeid. Protsess- Maagilist jutustusruumi loob Kafka ühelt poolt sel teel, et jätab selle ilma konkreetsest füüsilis-ajaloolistest seostest. Teiselt poolt, veelgi tähtsam uudse, n-ö maagilise kujundlikkuse ja õhkkonna loomises on see, et Kafka paneb oma tegelased käituma unenäoloogika järgi
annaabi.ee 
