Kapten kahjuks suri ja heideti merre, 36-naelane raudpomm jalge küljes, ühe Itaalia saare lähedal. Edmondist sai “Pharaoni” kapten. Raamatu peategelast ootas Marseille’s armastatu Mercedes, kellega Edmond plaanis abielluda, ning teda ootas ka isa, kes oli oodanud poega kolm kuud ja elanud selle aja suures kitsikuses. Edmond ja Mercedes olid valmis abielluma, kuid see ei õnnestunud. Sõprade kadedusest ja tema laeva tüürimehe vihavaenust sündis vandenõu, mis viis Edmondi sünge Ifi kindluse tumedasse vangikongi. Nimelt kirjutati kuninglikule prokurörile kiri, kus Fernand (Edmondi parim sõber, kes oli samuti Mercedesesse armunud) süüdistas teda riigireetmises. Edmond oli saanud Napoleoni enda käest kirja, mille pidi toimetama härra Noirtier’ile Pariisis. Edmond veeti minema tema kihluspeolt ja viidi ülekuulamisele kuningliku prokuröri härra De Villefort’i juurde. Seal rääkis Edmond oma loo ja ulatas
Pärast seda andis Madis oma eidele tubli nahatäie, et viimane teaks, mis teda edaspidi ees ootab, kui ta veel keelt lõksutama peaks. Varsti sündiski Maril nääpsuke poeg, kes sai nimeks Indrek. Andrese üks soov oli siiski täitunud: Vargamäele tulles oli ta lapsi tahtnud ja neist polnud õnneks puudu. Aastate möödudes olid Andrese ja Krõõda lapsed juba suureks sirgunud ning Pearu pojad Joosep ja Karla samuti. Vargamäe lapsed said omavhel hästi läbi, hoolimata vanemate vihavaenust. Andrese ja Mari esimene poeg oli juba mõni kuu üle nelja aasta vana, kui sündis järgmine poeg Ants. Varrud otsustati pidada koos nelipühadega ning Eespere ei hoidnud millegagi tagasi, kõike oli küll. Kutsutud oli isegi Oru Pearu ühes kõigi teiste Tagapere elanikega, sest paar viimast aastat olid Vargamäe peremehed rahulikult läbi saanud, ning veel palju teist rahvast. Järgmine talv oli õnnetu kogu Kõrvenurgale, sest järjest hakkasid lapsed põdema rasket haigust