Kui laps ei kuuletunud, siis mine tema juurde ja tee koos temaga seda, mida palusid lapsel teha (korja koos temaga lelud kokku, võta lapsel käest kinni ja andke äravõetud auto koos teisele lapsele tagasi). Ära tee seda lapse eest ära, sest siis õpib laps, et ta ei peagi vanemat kuulama. Koos tehes jääb lapsele tunne, et selle asja tegemine on siiski lapse töö. Laps näeb, et sa mõtled, mida ütled, kui teed seda koos lapsega kindlalt ja vihastamata. Kuuletumine sõltub palju ka sellest, kuidas me käsud anname (missuguse häälega, kui kindlalt jms). Ära esita käske küsimuse või ettepaneku vormis! Vanemad ei peaks küsima seal, kus tuleb käskida (Kas läheme nüüd koju? Kas sa läheksid nüüd magama? Miks sa väiksemat kiusad?). Siin ei ole ju laps otsustaja. Lastelt ei küsita, mida nad teha tahavad; lapsed peavad õppima, mida nad tegema peavad. Siia ei tohi
käeviipe või kerge huulteliigutuse-peale kuuletuma. Ta kõneles teenriga ainult erakordsetel juhtumitel. Grimaud, kes kartis oma isandat nagu tuld, aga siiski oli temasse sügavalt kiindunud ja austas tema teravat mõistust, arvas nii mõnigi kord, et on hästi aru saanud oma isanda soovist, ja tormas käsku täitma, kuid toimis sealjuures otse vastu isanda tahtmist. Siis kehitas Athos õlgu ja nüpeldas Grimaud'd, ise seejuures vihastamata. Niisugustel päevadel kõneles ta natukene. Porthos. nagu me võisime juba näha, oli iseloomu poolest Athose vastand. Ta ei kõnelnud mitte üksnes palju, vaid ka valjusti. Tema õigustuseks peab ütlema, et ta ei omistanud sellele mingit tähelepanu, kas teda kuulati või mitte. Ta kõneles rääkimismõnu ja enese kuulamise naudingu pärast. Ta rääkis kõigest, välja arvatud teadusest, viidates seejuures -- tema onfa sõnade järgi -- juba lapsepõlves juurdunud vihale teadlaste vastu.
annaabi.ee 
