Suurendad alkoholi kogust veelgi. Sul puudub kontroll iseenda üle ja muutud vaikselt teiste jaoks tüütavaks. Sa ei saa enam midagi aru, jood veel ja veel. Sa liigud oma tüdruku sõbranna poole. Haarad tema ümbert kinni ja üritad teda suudelda. Sinu tüdruk, kes teie kõrval on, näeb seda. Ta vihastab ning jookseb minema. Pisarad voolavad mööda tema kahvatut nägu, tema süda, mis sulle kuulus, on nüüd kildudeks purunenud ja kadunud. Üritad talle järgi joosta, sa vihastad, hakkad märatsema. Vannud kõva häälega ning sul tekib tahtmine oma viha kellegi peal välja valada. Lähed seltskonda tagasi, haarad vihaselt pudeli ja kaanid korraga tervelt pool pudelit endasse. Tantsulõvist on saanud vihane ja masenduses olev pull. Hakkad isegi omaeneste sõpradega tüli norima. Tunned, et keegi ei hooli sinust ja hakkad ettejuhtuvaid asju lõhkuma. Sinu organism ei pea pingele vastu, sa oksendad. Kõigud ühelt jalalt teisesele, jalad on nõrgad
Kas te ei vihasta üldse? Kui vihastan, siis kõigepealt enda peale, et üldse vihastasin. Aga ärge uskuge prohveti juttu, sest loomulikult vihastan vahel, ehkki püüan seda vältida. Oli üks tark mees kunagi, kas Sokrates või keegi teine, kes samuti ükskord vihastas. Nimelt läks mees rahulikult mõtiskledes ja eesel lõi teda jalaga. Ta vihastas. Ja siis ta läks koju ja ütles endale: issand, Sokrates, kuidas sa võid olla nii loll, et vihastad eesli peale? Olev Remsu Vetemaast Oma näidendeid ja proosas on ta hea fabuleerija, hoiab kindlalt sule all kentsakavõitu karaktereid, tema kirjutatud dialoog on vaimukas rahvalikust labasusest kuni väga peente vihjeteni. Remsu meelest on Vetemaa kunstis üks valdkond, mis tema meelest eriti esile tõuseb. Ta on seda paaris arvustuses nimetanud eidetismiks. Eidetism on võime varem tajutut väga elavalt ja täpselt kujutada
tüse koljat, väljaõmmeldud pluusis, juuksetutt langeb mütsi alt laubale, ühes käes on tal raamatupakk, teises jäme, jändrik kepp. Tema taga läheb õde, samuti raamatutega. "Kuid sina, Mihhailik, pole seda lugenudki!" vaidleb õde valjusti. ,,Ma sulle ütlen ja vannun, sa pole seda üldse lugenud!" ,,Aga mina ütlen sulle, et olen lugenud!" kisendab Kovalenko, põrutades kepiga vastu kõnniteed. ,,Ah, mu jumal, Mintsik! Mis sa ometi vihastad, meil on ju põhimõtteline jutt." 3 ,,Aga mina ütlen sulle, et olen lugenud!" kisendab Kovalenko veelgi kõvemini. Ja kodus, kui aga mõni kõrvaline isik juures on, samasugune lahing. Võib arvata, et säärane elu tüütas ära, oleks tahtnud oma nurka, ja Varenka aastaidki tuleb arvesse võtta; selles eas pole enam aega valida, lähed ükskõik kellele, kas või kreeka keele õpetajale. Ja eks ole, enamikule
Ta muutus pehmemaks, tal oli kahju. Tema siirdad läksid veidi niiskeks ja ta pani käe Tomi pea peale ning ütles leebelt: «Mõtlesin kõige paremat, Tom. Ja, Tom, see tegi sulle head.» Tom vaatas üles tädi näkku ja tema tõsidusest piilus vaevu märgatav kelmus, kui ta vastas: «Tean, et sa mõtlesid kõige paremat, tädike, ja seda 83 mõtlesin ka mina Peetriga. See tegi temale head. Ma ei ole kunagi näinud teda nii kenasti ringi . . .» «Oh, käi minema, Tom, enne kui mind jälle vihastad. Ja katsu, kas sa saad kordki hea poiss olla, ja rohtu ei tarvitse sa ka enam võtta.» Tom jõudis varakult koolimajja. Pandi tähele, et see kummaline asi juhtus viimasel ajal iga päev. Ja nagu viimasel ajal tavaliselt, nii konutas ta ka täna õuevärava juures, selle asemel et kaasõpilastega mängida. Ta ütles, et ta on haige, ja ta näiski haigena. Ta püüdis teeselda, nagu vaataks ta igale poole, ainult mitte sinna, kuhu ta tegelikult vaatas, -- tänavale. Nüüd ilmus
annaabi.ee 
