nagu armastatut. Proua Bonacieux oli talle kõigi jumalate nimel vandunud, et ei tunne Aramist, ja veerand tundi pärast vande andmist leiab d'Artagnan ta Aramise käevangust. D'Artagnan ei mõelnud sellele, et ta kaunist kaupmehe-naist tundis alles kolm tundi ja et too ei võlgnenud talle midagi peale väikese tänutunde musta riietatud röövijate käest vabastamise eest; pealegi ei olnud ta temale midagi lubanud. D'Artagnan näis endale teotatud, petetud ja väljanaerdud armastajana. Veri ja vihapuna tõusis talle näkku, ta otsustas kõik selgitada. Märgates, et neid jälitatakse, kiirendasid noormees ja noor naine sammu. D'Artagnan kiirustas veel enam, möödus neist ja pöördus neile vastu just sel hetkel, kui 134 nad jõudsid SamaritaineM juurde, mille ees põlev latern heitis valgust kogu sellele sillaosale. D'Artagnan peatus ja ka nemad peatusid. «Mida te soovite, härra?» küsis musketär võõra aktsendiga, ise sammu võrra taganedes
teenida.» «Miks mitte?» küsis Mönnikhusen kulmu kortsutades. «Ma ei soovi mõisameheks saada.» «Pead sa ka meeles, et ma sind torni heita ehk siinsamas oksa tõmmata võin lasta?» «Teie võite üksnes minu surnukeha puu oksa riputada, aga mind torni heita või koguni oma sulaseks teha ei või teie mitte. Teie olete ise sõjamees, rüütel Mönnikhusen, ja peaksite teadma, et õige sõjamees ennast ähvardustest ei tohi painutada lasta.» Mönnikhuseni palge tõusis vihapuna. Jälle puudutas Agnes salamahti ta käsivarre külge. Vana rüütel lõi pahaselt käega ja turtsus: «On sul nii suur himu nälga surra, siis mine rootslaste juurde! Nemad ei jõua meilegi palka välja maksta, veel vähem sinusugusele. Tahad sa aga häid päevi näha ja külluses elada, siis tule minu juurde. Tugevaid ja julgeid poisse võin ma igal ajal tarvitada. Täna õhtuni seisab Kuimetsa värav sinu ees lahti. Täna jumalat, et ma
annaabi.ee 
