Rawls rõhutab, et õiglus ja ausus ei ole samad asjad. Õigluse küsimus kerkib esile siis, kui on olemas erinevad osapooled, kes suruvad teineteisele oma huvisid peale ning arvavad, et just nende esindatud huvid on arvesse võtmise väärilised. Praktika õigluse hindamiseks on olemas eraldi hindamissüsteemid, mida inimesed tunnustavad. Õiglastes praktikates tunnustatakse printsiipe, mis on nende praktikate aluseks. Selline tunnustamine tuleneb tavaliselt vihameele puudumisest ja õiglase kohtlemise tundest. Kuid õigluse puhul on fundamentaalseks väärtuseks ka ausameelsus. Ausameelsusega on tegemist siis, kui inimesed, kellel puudub üksteise üle mõjuvõim, hakkavad koos tegutsema, kehtestades omavahelised reeglid tegevuse määratlemiseks ning hüvede ja kohustuste jaotamiseks. Kui reegel võetakse vastu, siis tekivad poolte vahel prima facie kohustused tegutseda praktikaga kooskõlas, kui on nende kord järeleandmisi teha
võrdleme seda ühe sootuks negatiivse mõistega ,,vihavimmaga" nagu Scheler seda määratles. Vastuhakk on tõepoolest midagi enamat kui õiguste nõudmine sõna otseses mõttes. Scheler on väga tabavalt defineerinud viha kui enesemürgitamist, kui pikaajalise võimetuse sapist nõristumist suletud anumas. Mäss seevastu purustab kammitsad ning aitab isiksusel välja pääseda. Ta vallandab seisva vee, mis muutub tormiseks vooks. Scheler ise asetab rõhu vihameele aspektile, märkides, kui olulisel kohal on vihameel naiste hingeelus, kes on pühendunud ihale ja omamisele. Mässu allikaks on seevastu pulbitseva aktiivsuse ja energia printsiip. Scheleril on samuti õigus, kui ta võidab, et vihameelele annab tugevalt värvi kadedus. Ent kadedust tuntakse selle üle, mida ei omata, samas kui mässaja kaitseb seda, mis temas on" (A. Camus ,,Mässav inimene" lk. 32)
annaabi.ee 
