Vanglas veedetud aeg muutis Meursault´d palju. Talle muutus see väike kamber koduks. Mida rohkem ta mõtiskles, seda rohkem tähele panemata asju või unistatud mõtteid suutis ta mälust päevavalgele tuua. Pärast vangla vaimulikuga vestlemist ning üksi mõtisklemist aktsepteeris nii: ,, Selleks , et asi oleks täielik, selleks et ma ennast vähem üksildasena tunneksin, jäi mul ainult soovida, et minu hukkamise päeval oleks palju pealtvaatajaid ja et nad tervitaksid mind vihakisaga." Albert Camus teose ,,Võõras" tegelased kujundasid ise oma elu ning seda millal nad siit ilmast lahkuvad. Surma olid nad juba sünnihetkest mõistetud.
Sel ööl tundis ka Mersault, et on valmis kõike uuesti läbi elama. Ta avas end esimest korda maailma hellale ükskõiksusele. Ta tundis, et selline maailm on nii tema sarnane, nii vennalik. Ta leidis, et on olnud õnnelik ja on seda ikkagi. ,,Selleks, et asi oleks täielik, selleks, et ma ennast vähem üksildasena tunneksin, jäi mul ainult soovida, et minu hukkamise päeval oleks palju pealtvaatajaid ja et nad tervitaksid mind vihakisaga." Veel saab välja tuua kohtuprotsessi. Mersault tundis end seaalt pealtvaatajana. Ta jälgis ainult detaile. Taaskord ükskõikne. Teda ei huvitanud, mis temast saab. Ta ei palnunud lunastust, kuigi tema juurde saadeti korduvalt vanglavaimulik. Ta ei soovinud temaga kõnelda ning saatis ta iga kord minema. Viimasel korral sai ta vaimuliku peale vihaseks ja karjus talle kõik, mis südamest tuli. ,,Minul ei ole pealtnäha midagi hinge taga. Aga mina olen endapeale kindel,
juurde, mis ilma ülemata jäi.» See oli Phoebus de Châteaupers'i hääl. Mis nüüd tütarlapse hinges sündis, on raske kirjeldada. Niisiis tema sõber, ta kaitsja, ta tugi ja vari, ta Phoebus oli siin! Esmeralda hüppas püsti, ja enne kui ema teda takistada sai, oli ta juba aknaavas ja hüüdis: «Phoebus! Kallis Phoebus! Tulge, mina olen siin!» Phoebust aga polnud enam seal. Ta oli juba Coutellerie tänava nurga taha kadunud. Küll aga oli Tristan veel seal. Gudule tormas vihakisaga tütre kallale. Ta kiskus teda järsult tagasi, oma küüsi ta kaela surudes. Tiigriema 473 ei hooli palju niisugusel silmapilgul. Kuid oli juba hilja. Tristan oli teda näinud. «Hehehe!» itsitas ta irevil hammastega, mis ta näo tegi hundi lõusta sarnaseks. «Niisiis kaks hiirt lõksus!» «Arvasin juba,» ütles soldat. Tristan koputas talle õlale: «Sul on kassi haistmine!» Ja lisas: «Noh, kus on Hen-riet Cousin?» Reast astus välja üks mees, kel polnud soldati mundrit ega välimust
annaabi.ee 
