Siil magab suure osa päevaajast kas põõsa all, muru sees, kivi varjus või maas olevas augus. Jällegi, erinevatel liikidel on erinevad harjumused, kuigi üldiselt kaevavad siilid endale urge ja peavarje. Kõik vabalt elavad siilid saavad jääda talveunne, kuigi mitte kõik ei jää ; talveuni sõltum temperatuurist, liigist ja toidu kogusest. Siilid on üpriski vokaalsed ja suhtlevad mitte ainult röhatsuste ja turtsumisega, vaid vahepeal ka vigisevad valjusti (oleneb liigist). Siil mõnikord teeb rituaali, mille nimi on võidumine. Kui loom sattub uue lõhna jälile, siis ta lakub ja hammustab selle allikat ja siis moodustab oma suus lõhnaga vahu ja paneb seda oma keelega oma okastele. Ei ole teada, mis selle rituaali põhimõte on, aga mõned eksperdid usuvad, et võidumine maskeerib siili selle koha uue lõhnaga ja tagab talle võimaliku mürgi või infektsiooni allika kiskijale, kes ta okastega kokku puutuvad.
Karja juhil on esimesena juurdepääs parimatele toidualadele, püherdamise ja suplemise kohtadele, parasiite eemaldavatele lindudele ja muidugi emastele juurdepääs. [] Kommunikatsioon Nad suhtlevad omavahel lõhnade ja häälitsuste abil. Tegemist on väga vokaalsete loomadega nad kasutavad omavahel suhtlemiseks urisemist, vilistades, alarmi andmisel hauguvad, lisaks ka plagistavad, omalaadselt vigisevad. Kuna nad on väga sotsiaalsed loomad, siis nad suhtlevad pidevalt omavahel. Ohu korral hakkavad üldjuhul haukuma kogu kari. Haukumine sarnaneb vägagi koera omale ning seda võib isegi segi vahel ajada. Selle abil üritavad kapibaarad hoiatada teineteist, samas ka hirmutada kiskjat ning anda emastele märku, et poegade ohutust tagada. Poegade ja emade vahel on omad häälitsused väljakujunenud ning kui poeg peaks mingil põhjusel isoleerima oma vanemast, siis hakkab ta urisema ja vilistama
annaabi.ee 
