Ekvatoriaalsed vihmametsad on liigirikkamad, seal elab üle poole kõigist taime- ja loomaliikidest. Kuna aastaaegade vaheldumist ei ole, siis võivad erinevad taimed ühteaegu õitseda ja vilju kanda. Ekvatoriaalses vihmametsas on alati hämar, kuna vähemalt kolmele kõrgustasemele ulatuvad ja üksteisega tihedasti läbi põimunud puude võrad varjavad metsaalust päikesekiirte eest. Levinud on mangroovtaimed, mitmed tsitruselised, kookospuu, kohvipuu, kautsukipuu, vigipuu ja kakaopuu (neist mitmeid kasvatatakse majandulikkel eesmärkidel). Loomastik on vihmametsades samuti väga liigirikkas ja eluvormiderohke, kusjuures loomade vahel valitseb väga tugev konkurents. Palju on erinevaid imetajaid, putukaid, linde, kalu ja roomajaid, mitmed loomad on väga lärmakad ja värvikirevad. Mulladeks on samuti nagu savannis ferraliitmullad, mille ülemistest kihtidest igapäevased hoovihmad uhuvad välja toitaineid
Need territooriumeitel kasutatakse intensiivset põllumajandust. Tihti saagis tuleb kaks korda aastas: suvel kasvatatakse maisi, vaid talvel ubasid. Taimekasvatus põhjaosas ühinetakse loomakasvatuse ja viljakasvatamisega.[15] Suur maavaldus ja maakasutamine on lõunaosas. Algabri, olles lõunaimaks proviintsiaks, on kõige tähtsam regioon, mis spetsaliseerub viljakasvatamisele. Kõige levinum kultuur selles kuivas regioonis on mandlid. Lisaks siin kasvab vigipuu. Jõede kaldadel kasvatatakse riisi. Kohati ka kotuvad apelsiinipuud ning dattel.[15] Peamine põldude territoorium on hõivatud maisi ja niisuga. Kagu-Portugalis kasvatatakse rukki, kartuli ja ubasid kasvatatakse mõnedel põlludel Kirde-Portugalis.[15] Loomaksavatuses domineerib ekstensiivne haru. Peamiseks probleemiks, mis on seatud karja- ja loomakasvatusega, on sööda puudus. Paljudes regioonides on surepärased tingimused lambakasvatuseks.[15] 3.2.1
annaabi.ee 
