Room kui au-primaat (alates 536). Keiser Justinianuse ajal peetakse edukaid lahinguid idagootidega. Poliitilistel põhjustel hakkab keiser oma asevalitsejate kaudu valitsema mitte ainult ilmalikult Itaalia üle vaid ka vaimulikult paavstluse üle. Justinianuse jaoks on paavstid samavõrra autoriteedid kui kirikute patriarhid – ei erista üht positsiooni teistest. Kõneleb küll au-primaadist, aga see on ka kõik. Näide, kui nõrk võib üks paavst olla on Vigilius (537-555). Vigilius on lihtsalt tööriistaks keisri käes, Lääne ja Ida suhteid varjutab kolme kapiitli tüli, keda Justinianus soovib hukka mõista (tahab monofüsiite üldkiriku ja riigiga lepitada). Põhjustab skisma Õhtumaa aladel, ehk siis Vigiliuse omaenda aladele jäävad kirikuprovintsid ütlevad temast lahti. See skisma kestab kuni 7. oikumeenilise kontsiilini ja toob kaasa Läänes täiesti uue patriarhaadi tekke, selleks on Aquileia piiskop. Märgiline see, et 555
Jeesus Kristus on lihaks saanud logose üks loomus ja hüpostaas, jumaliku Kolmainu teine isik. Siiski ei õnnestunud Justinianusel usklikke lepitada, talle võib ette heita diktaatorlikku stiili, mis paljudele kristlastele ei sobinud. Monofüsiitide poolehoiu võitmiseks pani ta vande alla nii ammusurnud Origenese 24 õpetuslauset, samuti mõisteti hukka kolm Chalkedoni aegset autoriteeti Mopsuestia Theodoros, Cyrose piiskop Theodoretos ja Edessa piiskop Ibas. Viimasele seisis vastu paavst Vigilius, kes küll lõpuks nõustuma saadi, aga kes seepeale hulga toetajaid kaotas. Viiendal oikumeenilisel kirikukogul Konstantinoopolis 553. aastal surus Justinianus veelgi enam läbi kyrilloslikku tõlgendust, kuid loodetud tulemuse asemel kasvas lõhe Lääne ja Ida usklike vahel veelgi. Justinianus ei suutnud lõpetada monofüsiitlike rahvuskirikute tegevust Süürias ja Egiptuses. 3. Paavstluse teke ja areng kuni 6. sajandini. Bütsantsi ja Rooma suhted.
annaabi.ee 
