Üldine karistuspõhimõte oli talioon- silm silma ja hammas hamba vastu- rohkesti oli ette nähtud ka surmanuhtlust 6. Siin kohal tehti vahet erinevatel klassidel. Hammurapi koodeksis eristatakse kolme ühiskonna kihti- täieõiguslik, poolõiguslik ehk paleesõltlane, ori. Koodeks näeb ette taliooni kasutamise siis kui süüdistaja ja süüdistatav on samast klassist ja kannatanu peab olema vaba mees. Kui vigastajaks osutus kõrgemast klassist isik ja vigastatuks madalamast klassist isik, siis tihti piirduti vaid rahatrahviga. Ja mida madalamast klassist oli niinimetatud ohver seda väiksema karistuse või trahvi sai süüdlane. Samuti eristati üsnagi konkreetselt, kas kahjutekitaja oli oma kuriteos süüdi - kas tegu oli tahtlik või siis osaliselt või täielikult tahtmatu ning ettekavatsematu7. Nt paragraff 206 toob välja, et kui lööja vannub, et ta ei teinud seda meelega, siis maksab ta vaid ravitseja kulud
Väravavahi võib vahetada väljakumängija vastu, kuid sel juhul ei laiene talle väravavahi õigused. Juhul, kui mängija on vigastatud ning ei saa mängu jätkata ega minna vahetuspingile, jätkub kohtumine seni, kuni tema võistkond saab litri enda valdusse. Kui mängija on saanud raskelt vigastada, peavad kohtunikud mängu viivitamatult peatama. Kui mängijal on veritsev haav või ta on määrinud end teise mängija verega, loetakse ta vigastatuks ning ta peab jäält lahkuma. 1.4 Kohtunikud ja Karistused Mängu juhtisid esmakordselt olümpiamängude ajaloos 4 kohtunikku, kellest kaks olid (pea)kohtunikud ja kaks joone või abikohtunikud, peale nende oli kaks väravakohtunikku, ajamõõtja, karistusaega määrav kohtunik ja sekretär. Joonekohtunike peamine ülesanne on fikseerida tsoonireeglite vastu eksimine (nn pikk litter või läbivise ja tsoonivea kindlakstegemine)
annaabi.ee 
