Johann Köler oli esimene eestlane, kes sai tollase parima kunstihariduse ta lõpetas Peterburi Kunstide Akadeemia, millele lisandus mitmeaastane enesetäiendus Euroopas reisides. Ta tegi hiilgavat karjääri: oli sama kooli õppejõud, akadeemik, tsaari tütre joonistusõpetaja. Ometi ei unustanud ta ära oma rahvuskaaslasi. Üks Köleri vene sõpradest kirjutas, et elades moes oleva aristokraatia-portretistina härrasmehelikult euroopalikus laadis luksuskorteris Vietinghofi majas Suure Teatri lähedal, ei unustanud ta ometi seda rahvast, kelle hulgast ta ise põlvnes, vaid tundis sellele kogu südamest kaasa. Köler toimetas tsaarile talupoegade palvekirju, oli tegev Aleksandrikooli komitees, aitas oma sõbral Jakobsonil käima panna ajalehte "Sakala", oli Kirjameeste Seltsi aupresident jne. Oma tegevuse eest kutsus rahvas teda austavalt "isa Köleriks" ning kui ta 1899. a. suri, siis kujunesid tema
Hastfer kutsus kokku Maapäeva, kuid ei suutnud kuidagi sundida seda oma Supliiki tagasi võtma. Selle peale ajas Hastfer Maapäeva laiali Balti eriõiguse vastaselt - ja nõudis rüütelkonna juhte Stockholmi, mis paljudel vee ahju ajas. Kaheksa mõisnikku teatasid kohe kuningale, et nemad Supliigist lahti ütlevad. Sellega oli ühisrinde lagunemine alguse saanud. Ja 28. oktoobril saatis Hastfer kuningale kirja, et rüütelkond on alla andnud. Patkul, viibides oma tädipoja von Vietinghofi mõisas Kuramaal, püüab Hastferi mõju vähendada, kuid ei suuda, kuigi saadab kirglikke kirju otse kuningale. Kuningalt saab ta vaid aprillis 1694 salvi conductum, mis talle pooleks aastaks puutumatuse andis. Ta reisis kiiresti Stockholmi ennast protsessis kaitsma, olles enne kõrvale toimetanud ühe osa rüütelkonna arhiivist. Komisjon Bengt Oxenstjerna eesistumisel süüdistas Patkulit selles, et ta oma saadikuaruandes oli fakte moonutanud, Maapäeval
annaabi.ee 
