viin kõikjale valgust ja rõõmu. (Hennoste 1998:88) Selles kirjus ilmas, taevas aita, võib nii kergelt leida, mida laita. (Alver 1989:264) Läks luhta nõiavägi ning ainult lapse pilk mus kullatükki nägi. (Hennoste 1998:83) Vahupärleid ritta lükib meri, hiilgab, hõbetab neist kogu kaldaviir. (Hennoste 1998:82) Päike paistis, kaste hiilgas, vidutas vihma veidike. (Alver 1989:355) Taeva silmad on mu kohal sügavad ja hellad. (Alver 1989:36) Näed neid sinirünkaid mere taga, pilved vestlevad seal jumalaga, kuldne valgus hiilab nende pääl. (Hennoste 1998:82) Korraga (Alver1989:46) valgus ja vaikus, vaikus ja valgus kõikjal lõpuga ühineb algus. (Alver 1989:166) Tule, tule! Üle valge neeme, läbi helge päeva virvendab me rand
ta oma sisimase tule pärjas. Kõik sõnad kuivand kirbes keelemärjas. Ei kaja vastukaja kimedust. Ta varivaikselt astub sulgund-tõrges. Pilk sissepoole - silmad kaugel kõrges. Maa kuum ta sammest. Ülal külmad tähed. Mu vastaspoolne teisik, kuhu lähed?... Ees sünge valvur langetamas piiki: võid astuda - võid jääda Nimetuse riiki. Betti Alver Puust palitu Päike paistis, kaste hiilgas, vidutas vihma veidike, pojuke mängis memme põlvel, seljas titekleidike. Juba need julged jõngerjalad jooksid joovikarabani. Tuli rätsep, õmbles riided, nikerdas nööpaugud nabani. Oli see hunt, kes äkki huikas, tusar tihniku asukas? Nooruk sõitis laia laande karuses killa-kasukas. Kihas taplus, loitsid leegid, suitsesid sõja-kerised, mehepoeg vaarus keset välja,
V. KAKS MUSTA RIIETATUD MEEST Sisse astus mustas riides sünge näoga mees. Mis meie sõbrale Jehanile kohe silma torkas (ta oli, nagu võiski arvata, end oma urus nõnda sisse seadnud, et võis kõike oma meele järgi näha ja kuulda), oli sissetulija täielik leinailme nii välimuses kui näos. Ometi oli selles näos mingit mahedust, kassi või kohtuniku lipitsevat mahedust, ühesõnaga lääget mahedust. Ta oli täiesti ' hall, kortsus, aastat kuuskümmend vana. Ta vidutas silmi, kulmud olid tal valged, huul töllakil ja käed suured. Kui Jehan nägi, et see on ainult mõni arst või kohtuametnik ja et sel inimesel asub nina väga kaugel suust, mis on rumaluse märk, siis tõmbus ta oma urkas veelgi kaugemale tagasi, pahandades selle üle, et tal tuleb nüüd kaua veeta nii ebamugavas asendis, pealegi nii ebameeldivas seltskonnas, Ülemdiakon polnud selle isiku sisse tulles isegi mitte püsti tõusnud. Ta andis talle märku
annaabi.ee 
