võõrana. Nüüd on nad koos kuningalesega kõik koju tagasi tulnud ja kuningas Henry VIII kavatseb neile nende vanal kodumaal ametlikult tere tulemast öelda. Kaks õde... ''Tõuske üles, milord! Siin on ometi... siin on ju veel kaks noort daami... kelle omad teie siis olete, ilusad lapsed ?'' ''Majesteet,'' ütleb Thomas Boleyn ettepoole nihkudes, '' need on minu tütred. See... siin on Mary!'' ''Kui vana?'' küsib Henry silmi vidutades. ''Üheksateist aastat,'' sosistab Mary ja teeb õukonnakniksu. ''Ja see on... tema õde?'' ''Õige, Majesteet, '' kostab Boleyn. ''See on mu noorim... Anne.'' ''Kui vana?'' küsib Henry jälle. ''Viisteist.'' Henry patsutab tüdruku põski. ''Viisteist,'' lausub ta mõtlikult. ''Ja mida te siis nüüd teha kavatsete? Isa kuuesabas rippuda ja sõrmega seina uuristada?'' Ta naerab ülemeelikult. ''Ma mõtlesin,'' kogeleb Boleyn segaduses, ''et kui Majesteet suvatseb olla armuline
mehed, naised, loomad, vanus, sugu, tervis ja haigus. Kõik oli siin segi läinud, liitunud, ühte sulanud. Igaüks sai osa kõigest. Oma hämmelduses võis Gringoire läbi vabiseva nõrga lõkketulede valguse näha selle päratu suure platsi ümber inetut raami vanadest majadest, mille pehkinud, virildunud, kõnnis fassaadid ühe või kahe valgustatud katuseaknaga näisid talle pimedas vanade eitede suurte peade sõõrina, kes olid koletud ja tusased ning kes silmi vidutades vaatasid nõiasabatit all. See oli nagu uus, ennetundmatu, ennekuulmatu, inetu, roomav, kihisev, fantastiline maailm. Olles kolme kerjuse pihtide vahel ja nähes enese 77 ümber kogu seda haukuvat ja möirgavat rahvahulka, katsus õnnetu Gringoire, kes ikka rohkem hakkas hirmu tundma, oma mõtteid koguda ja meelde tuletada, kas täna laupäev pole. Kuid ta pingutas ennast asjata. Ta mälestuste ja mõtete lõng oli katkenud; kõige üle
annaabi.ee 
