Nii saigi Leeni haiget. Õpetussõnana võib võtta – nagu meie idanaabritel kombeks öelda – „Думать надо не прыгать“ ehk enne tegutsemist on kasulik mõelda, kas ja kuidas teha. Pealkirja ja Leeni tunnete vahel võib tõmmata võrdusmärgi. Leeni loodab, et poiss tunneb tema vastu samu tundeid, mis neiul südames kogunevad, mis justkui nagu heledad toomehelbed kõrgel okstel on nii helged ja ülendavad. Juhtub aga nii, et Vidrikul tüdruku vastu kiindumust ei teki ning koheselt langevad toomingaõied koos leeni tuju ja lootustega. Analoogne on Aadama ja Eeva lugu piiblist, kus Eeva hammustab keelatud õuna ning sulgeb seeläbi enda ja Aadama jaoks paradiisiaia uksed ja peab edasi elama tavamaailmas.
Vidrik vastas, et soovib küll. Leeni nägi, et Vidrik oli nälginud. Leeni jooksis koju ja lõikas kodus suure, paksu viilu leiba ning määris paksult võid peale. Ta hiilis majast välaj ja läks üle nurmade jälle Vidriku juurde ning andis talle võileiva. Vidrik sõi, nagu poleks ta mitte kunagi söönud. Leeni istus ta kõrvale ja toetas oma pea tema õlale. Leeni küsis Vidrikult, et kas Vidrik teda ei armasta. Vidrik käskis Leenil suu pidada, sest kala olevat tal konksu otsas. Vidrikul näkkas. Vidrik tõmbas konksu välja. Selle otsas oli suur kala. Vidrik näitas seda ühkustades ka Leenile. Leeni ei näinud midagi läbi pisarate. Leeni kõndis Vidriku juurest ära. Ta möödus toomingast, mille kõik helbed olid maha kukkunud. Maas oli nagu lumi. Leeni möödus oma ,,kuningatütardest", kelle päike oli põletanud ruskeks, kui Mooramaa mehed. Viimane helves kukkus maha. Leeni istus, nelgilill juustes ning ta
Leenil hakkas Vidrikust kahju. Leeni läks Vidrikule võileiba tooma. -Marie toetas aiapostile ja uuris, kus ta käis. Leeni valmistas võileiva, ning jooksis läbi toominga juurest, kus tema nukud magasid. Sealt jooksis ta Vidriku juurde. Korraks paistis Vidriku silmast isegi heameelt. Tüdruk jälgis, kuidas ta sõi. Vidrik ei märganud, kuidas tüdruk talle lähenes ja jälgis ikka veel ainiti vett. -Leeni hakkas nutma, ning ütles Vidrikule, et too ei armasta teda. Kuid samal ajal näkkas Vidrikul kala. Ta sai kala kätte, ning parastas kalaga. Kuid Leeni nuttis endiselt. Aeglaselt sammus ta kodu poole ja elurõõm oli kadunud. -Nukkude uni- kuningapojad jõuavad lossini. Väravad avanevad. Nad kõnetavad kuningatütreid, kuid poisid pilkavad neid. Päike on põletanud kuningatütarde näod, ning poisid soovitavad neil peeglisse vaadata. -Leeni langes nuttes nukkude ette.
ja Kustas, et nood nii häbiväärselt seal tegutsesid. Leena lihtsalt lahkus seal ning jalutas rutates mööda muinasjutulisi metsaradu. Ta silmas jõe kaldal karjapoiss Vidrikut, kes seal kala püüdis. Leena istus Vidriku kõrvale ning ootas koos Vidrikuga seal kannatlikult, mil kala näkkab. Lõpuks jõuti selleni, et Leena toetudes Vidriku õlale, puhkes nutma. Kui Leena end Vidrikule ´avama´ hakkas, näkkas Vidrikul üle pika aja ning teda ei huvitanud endam mida Leena oli rääkinud. Silmad pisaraist pimedad, hakkas Leena kodu poole kõndima. Koju jõudes märkas ta, kui viimsed toomelehed langesid. 1.3 Inimese vari: Maret, kes oli oma poega sõjast seitse aastat koju tagasi oodanud, kuulis ühel ööl jõekaldalt appihüüdu. Ta ruttas kiirelt abipaluja poole ning meeltesegaduses ning lootusest põhinevalt juhtus nii, et ta arvas, et kannatanu ongi tema poeg
Novell ,,Toomehelbed" on jälle teistsugune. Selles oli palju valu. Tüdruk nimega Leeni mängib seal oma nukkudega. Vanematele inimestele ei meeldi see, sest nad arvavad, et tüdruk on nukkude jaoks liialt vana. Neil on küll õigus, aga Leeni kasutab nukke ära oma kurbuse ja valu varjamiseks. Leenile meeldib Kusta ning kui ta näeb Kustat enda õega suudlemas tunneb tüdruk suurt valu. Hiljem armub Leeni Vidrikusse, kuid Leeni on ilmselt halva õnnega, sest Vidrikul pole tema vastu samasuguseid tundeid nagu tüdrukul. Vidrik tahab olla vaid tema sõber. Leeni tunneb valu, sest on haiget saanud ning nutab. Nuttes tunneb, et ta on suureks saanud ning elurõõm on kadunud, ta ei tunne enam rõõmu nukkudest ja lapselikkusest. Seda lugedes tekkis mul mõte, et ilmselt pole asi kunagi teistmoodi olnud. Mehed ei soovinud end siis siduda ja ei soovi ka tänapäeval. Või kui soovivad siis kellegi teisega,
annaabi.ee 
