Hüppab kärestikku ja kui jälle veepinnale vupsab, siis toob kaasa mõne puruvana, kooriklooma või koguni väikese kalakese, et see jääserval nahka pista. Teist niisuguste elukommetega laululindu meil, jah, ei ole. Vette sukeldub vesipapp igasuguse ilmaga, ka kõige käredama külmaga ja seepärast on tema ka jääpura. Küllap on see nimi tulnud jääpurikast. Vesipapp laulab kogu talveaja, aga hoogsamaks ja valjemaks muutub laul ilusatel märtsipäevadel. Laulab vidistades ja veidi kriginal ja läbi veevulina võib see kuulda olla umbes nagu kauge põldlõokese või ka punarinna laulmine. Märtsi lõpul ja aprillis, kui sulad veevoolu maruliseks muudavad, lendavad vesipapid meilt ära kodujõgedele pesitsema. Mõned üksikud paarid on Eestisse kah pesa teinud -- veskitammide alla samblast ja sõnajalgadest kerakujulise kindluse kaitseks külma ja rõskuse vastu. Umbes nii nagu inimesed löövad seinad ja katused vahel üle tõrvapapiga.
,,Eks ole!" hüüdis Ramilda rõõmsalt. ,,Kas iga tüdruk oleks keisri kirjale tulnud või oleks iga tüdruk osanud Miraldast Ramilda teha? Midagi ei oska nad! Aga mina oskan. Mul on nii hea meel ja ma olen nii õnnelik, et teie olete minuga ühel arvamusel. Ich bin so glücklich, so glücklich! Aga saksa keele peate ära õppima, peate! Seda tahab Ramilda, Rimalda, Radilma, Darilma, Ramaldi, Maraldi, Ramidla, Rimadla..." Linnukesena vidistades kadus ta uksest ühes oma suure õnnega. Aga Indrek tundis südames nagu hella raskust ja esimesi valusaid tõmbeid. Ja talle tulid meelde härra Mauruse sõnad, mis see oli temale nii sagedasti korranud: ,,Ära usu naisi! Hoia naiste eest!" ,,Kus sa ikka hoiad," arvas Indrek endamisi nagu alistunult. Nõnda läksid päevad, kadusid nädalad, aga Indrek ei pannud seda tähele. Tema pidas nagu ainult ühte silmas: kas preili ilmub teatud päeval söögituppa talle saksa keelt õpetama või ei
annaabi.ee 
