õnnelikumaks. Kuningad võisid endale ise armukese valida ning pidada teda avalikult. Raamatus on samuti tegelastel armukesed. Kuningas armastas väga oma armukest hertsoginna de Valentinois'd, kellel oli riigijuhtimises isegi rohkem sõnaõigust kui kuningannal. Teiste afäärid pidid olema saladuses ning kuningannal ei tohtinud armukest olla, sest selle eest oleks teda karistatud. Loos vihjatakse, et Printsess de Cléves'i onul Vidame de Chartresil on suhe kuningannaga. See ilmneb kui leitakse Vidame'i kiri, mis oli tema taskust välja kukkunud. Kirja autor oli printsessi onu armuke, aga kuna ta ei tahtnud, et kuninganna seda teada saaks ning temaga suhtlemise lõpetaks, palus ta härra de Nemoursi, et ta ütleks, et see kiri kuulub talle. Armukeste avalik pidamine oleks tänapäeval mõeldamatu, kuid salaja seda siiski tehakse. Madame de Lafayette'i ajal ei lubatud abielusid lahutada ega tühistada. Võib-olla
Õukonnas- see, mis paistab, pole kunagi tõsi. Printsessi ema suri raskel ajal. Ema soovitas Ducist eemale hoida. Kõik õukond mõtles, keda küll Nemours armastab, Printsess teadis, et teda ennast. Nemours võttis printsessi portree endale. Kui Nemours hobuse seljast kukub, siis tormab printsess teda kohe vaatama. Ta paljastab enda kiindumuse Duci vastu. Neiu loeb kirja, mis on kirjutatud Ducile tema armastatu poolt. Ta ei mõista seda. Arvab, et Duc valetas talle.Vidame chartese kiri oli see tegelt. Vidame pettis kuningannat tegelikult, keegi naine saatis talle kirju. Vidame tahab, et Duc võtaks kirja omaks. Duc selgitas printsessile kõik ära. Tahtis mitte Duciga kohtuda, tahtis oma mehele truu olla. Mees pressib naiselt armukese nime välja. Härra Cleves armastas printsessi väga sügavalt, südamevalu. Nemours jälitas printsessi aeda või kuskile ja härra Cleves tahtis ta vahele võtta. Härra Cleves jäi haigeks ja suri hingevalust