Tegelikult oli Vormsil, mida hüüti Hiiurootsi saareks, sest asus poolel teel Hiiumaale. Hiiu kandle osad:keeled, kõlakast, poogen, roop, sadul, virbel. Eesti aladel levinud pillil on kas viiulit meenutav või nelinurkne kõlakast, millega ülemises otsas liitub nelinurkne raam. Keeli on kolm-neli, mis on keeratud kas hobusesabajõhvidest või lambasooltest. Pill asetatakse põlvedele ning seda mängitakse vibutaolise poognaga. Hiiu kandle taoliste pillide ajalugu on pikk, ulatudes teadaolevalt 11. sajandisse. hiiu kandle taolise pilli mängijast umbes aastast 1350. Torupill koosneb neljast põhiosast: Nahast õhukotist,Õhupuhumistorust,Mänguvilest,Bassvilest Nahast õhukotti hoiab pillimees kaenla all ja surub sealt küünarnukiga vajutades õhku välja. Õhukoti materjale võib olla mitmeid: kõige tavalisemad on lähiümbruse loomade nahad (näiteks kitse, lamba, lehma, sea jt.)
muutunud · Kordofonid · Keeled kitse ja kassi soolikatest · Heli saadi vastavalt soolte keerdudele mida rohkem keerde, seda kõrgem heli · Põispill tekitas ,,kratikrabinaid" · Moldpill kõige laialdasemalt kasutuses; 1-2 keelt; mängitakse väikse poognaga pill põlvedel; oli koolides kasutusel · Hiiu kannel mängitakse vibutaolise poognaga · Viiul ei mängitud lõua all; sellisel kujul, nagu meie teda teame levis 17. saj; võttis üle torupilli viise; eestlaste juures ei arenenud; võeti üle teistelt; mängiti kogu aasta: Lepiku-Mihkel ja Männi-Mart 20. saj tuntumad rahvaviiside viiuldajad · Kannel viiuli täiustatud pill; kõlakaanega; aidanud surijal kergemini surra või
annaabi.ee 
