Miks see hea on? Kuna rakud tarvitavad ära enda ümber olevad toitesoolad, siis vajudes saavad nad toitaineid juurde. Langedes aga väga sügavale, hakkab valgus nende arengut piirama. Apvellingualadel võivad tõusta taas kõrgemale veekihti. Ränivetikad tuleb otsida sealt, kus vesi on intensiivses liikumises. Seisvas vees on neid vähe. Ainevahetusproduktid on rasvad. Nanoplanktoni hulka kuuluvatel viburlastel puudub tugev rakusein, ka kalduvus uppuda ei ole omane. Kulgevad vees viburite abil, kuni 20 kehapikkust tunnis. Viburvetikaid võib leida kohast, kus ei ole lainetust või avavett. Neile ei meeldi liikuv vesi. Palju on neid troopilistes vetes. Suhteliselt sügavates veekihtides. Tähtsus: 70ndatel alles saadi aru. Tehnika arenes. Planktonis olevate 200-2000 mikromeetriste isendite hulgas domineerivad loomad ehk zooplankton. Kõige
Vetikad tarvitavad kõik toitained enda ümber difusiooni teel. Nende toitainetevaba vöönd. Selline allavajumine on hea niikaua, kuni organism hakkab surema. Teatud aja pärast on vaja, et ta satuks tagasi kaootilisse keskkonda. Selleks jõuks on turbulents ja vee vee segunemine, mis on tingitud temperatuuri muutusest. Ränivetikaid on rohkesti kevadel just vee segunemise tagajärjel, kuid sellistes kohtades, kus on tuul. Nanoplanktonite hulka kuuluvatel viburlastel puudub vahesein, seega nad ei upu. Neil on 1 või 2 viburit. Kui neil on üks vibur, siis sellega nad liiguvad vees edasi umbes 20 kehapikkust, seega 5-10 meetrit päevas. Kui nendel on kaks viburit, siis üks nendest on edasiliikumiseks ja teine toidu hankimiseks. Viburvetikaid leiame sellistest piirkondadest, kus pole tuult (lainetused on ohtlikud). Viburvetikaid leiab parasvöötmest, eriti suvel. Pikoplanktonid on põhilised produktsiooni andjad.
annaabi.ee 
