Torupillimängijatele oli määratud mõisas isegi torupillipäevad, mil nad pidid põllul töölisi oma mänguga ergutama. Tuntuim torupillimängija Eestis on olnud Emmastest pärit Juhan Maaker ehk Torupilli Juss, keda on rahvas tunnustavalt kutsunud ka torupillikuningaks. TorupilliJuss 6 Viiul Kõige nooremaks pillirühmaks eesti rahvatraditsioonis on keelpillid. Nende hulgas viiul on vibupillidest üks vanemaid. Viiulist sai Eestis juba 16. sajandil populaarseks muutunud torupilli üks peamisi kõrvalesurujaid. Eesti linnades tunti viiulit ka juba 17. sajandil. Suurt edukäiku tegi pill aga 18. sajandil. Viiuleid valmistasid mängijad tavaliselt ise ning seda kohati küllalt suure oskusega. Vastavad kogemused anti põlvkonnalt põlvkonnale edasi. Pilli oli raske õppida, see nõudis mängijalt pidevat harjutamist. Mängutaset hoidsid
Lihtsamad neist võimaldasid tekitada ainult mõnda heli ja olid mõeldud rohkem väikelaste mänguasjaks. Samas oli ka täiuslikumaid mitmete sõrmeavadega pille, mis võimaldasid mängida meloodiat. Põhja Tartumaalt on teada vilepill, mida puhuti keskelt. Kahele poole jäid sõrmeavad ja see võimaldas mängida kahehäälselt. Selliseid pille nimetati piibariks või venevileks. Setumaal oli kasutusel valipill, mis koosnes kahest vilepillist, mida korraga suul hoides mängida sai. Viiul Vibupillidest üks vanemaid pille on viiul. Eesti linnades tunti viiulit juba 17. sajandil. Suurt edukäiku tegi pill aga 18. sajandil. Sel ajal tõusid esikohale üldse keelpillid, mida mängisid vahel ka kodustel pidudel salaja esinevad "juhumuusikud". 19. sajandil hakkas viiul torupilli kõrvale tõrjuma, sest uute tantsude (kadrill, polka, reinlender, galopp, polkamasurka,valss jt.) mängimiseks sobis viiul paremini. Viiuleid valmistasid mängijad tavaliselt ise ning seda kohati küllalt suure oskusega
annaabi.ee 
