Lahingus oli suur osa vibu- ja ammuküttidel. Neil kahel relval on mõlemal omad eelised, tihti on vaieldud selle üle, kumb oli efektiivsem. Vibu eelis oli kindlasti tema palju suurem laskekiirus: sel ajal kui ammuga sai lasta 1-3 noolt, võis vibuga lasta 10-12 noolt. Samas oli ammu laskekaugus ja läbistusjõud suurem, samuti oli ambu palju lihtsam kasutada ja kasutama õppida. Seega võib õelda, et amb oli positsioonirelv. Vibudel oli veel üks suur eelis ambude ees: nende nööre sai kergesti maha võtta ja uuesti peale panna nt. vihma korral sai nii takistada vibunööri läbi ligunemast ja välja venimast. Oli olemas tavaline vibu, pikkuselt mehele umbes rinnuni, kuid XIV sajandiks oli tekkinud uus vibutüüp: pikkvibu. See oli ligi kahemeetrine vibu, mille nooled olid üle meetri pikad, kuid seejuures peenikesed (läbimõõt alla 1 cm), kuna kaal oli noole juures väga oluline, see mõjutas laskekaugust
Ambu ja vibu on oma vahel võrreldud läbi aegade ja kuigi võiks eeldada, et kuna amb on vibu täiendatud versioon, on see parem ja tõhusam kuid see ei pruugi alati nii olla. Vibu eelis oli kindlasti tema palju suurem laskekiirus: sel ajal kui ammuga sai lasta 1-3 noolt, võis vibuga lasta 10-12 noolt. Samas oli ammu laskekaugus ja läbistusjõud suurem, samuti oli ambu palju lihtsam kasutada ja kasutama õppida. Seega võib ütelda, et amb oli positsioonirelv. Vibudel oli veel üks suur eelis ambude ees: nende nööre sai kergesti maha võtta ja uuesti peale panna. XIV sajandiks oli tekkinud uus vibutüüp: pikkvibu. See oli ligi kahemeetrine vibu, mille nooled olid üle meetri pikad, kuid seejuures peenikesed, kuna kaal oli noole juures väga oluline, see mõjutas laskekaugust. Sellise vibuga võis lasta nooli väga kaugele, kuni 300 m. Kui vibu oli võimalik lasta ka hobuse seljast, siis amb oli vaid jalameeste relv,
kõhtu ja jalgadesse. Tolle aja hobused oli kaunikesti raskelt koormatud ning ürikutest võib leida kaebusi selle kohta, et hobused on kõhnukesed ning ei leita sõjakäiguks sobilikke loomi. Rüütliratsavägi oli raske, aeglane ja halvasti manööverdav. Lahingusse sõitis rüütel tavaliselt sammu, harvemini kerget traavi. Jalaväelastel oli peale oda ja mõõga ka veel vibu. Osa jalaväest oli relvastatud ambudega, mis olid tugeva löögijõuga, kuid jäid laskekiiruselt vibudele alla (vibudel 10-12, ambudel 3-4 noolt minutis). Inglise talupoegade rahvusrelvaks olid pikkvibud, mille nooled läbistasid rüütlite kaitserüüsi veel 300 sammu pealt. Vibumehed tegutsesid hajus- või lahkrivis. 5. LAHINGUKORD JA VÄGEDE KOOSSEIS Lahingusse astus rüütel ümbritsetuna mõnedest ratsanikest (relvakandjad, ratsavibumehed, teenrid) ja moodustas nendega koos väikseima lahinguüksuse - "oda". "Oda" arvukus sõltus
annaabi.ee 
