Türgi muusikutele (nii mustlasmuusikud, türklased kui ka muust rahvusest muusikud, kes elavad Türgis) on iseloomulik hea pillimänguoskus. Eriti meisterlikud peavad olema klarnetimängijad ja viiuldajad, kes mängivad kõrgemates registrites kiireid käike, samas vajadusel ka hämmastavalt pikkade nootidega meloodiat. Seejuures mängitakse pikki noote sisemise põlemisega, forsseerides dünaamikaga üle, viiuli puhul mängitakse hämmastavalt laia vibratot (muusikaline efekt, mil muudetakse helikõrgust regulaarselt, viiulil sõrme liigutamisega keelel edasi-tagasi). Aeglasemates lugudes mängitakse viiulil ja/või klarnetil samuti kõrgemates registrites kaunistusi. Viiulil mängitakse veel sagedasti kriiskavaid glissandosi (pillimängu tehnika, kus keeltel libistatakse sõrmega mingil kindlal helil peatumata ühelt helilt teisele, üles või alla suunas), et kuulajas tähelepanu äratada ja kõlada huvitavalt. (World Music: the Rough Guide...
Võrreldes viimastega on Monteverdi ooper hoopis dramaatilisem, samuti muusikaliselt arendatum ning peale retsitatiivi eri liikide esineb tunduvalt rohkem meloodilisust. Vokaalpartiis on nii retsitatiivsust (Näit parlar cantando lauldes kõnelemine), virtuoosset laulmist kui ka lihtsat meloodikat. Oluline on afektide edasiandmine dünaamilised kontrastid, hääletämber (tume-hele), palju või vähe vibratot jms. Võiks öelda, et M. oli esimene ,,muusikadramaatik". Tänu Gonzaga õukonna võimalustele oli tal käsutada ka suurem orkester värvikas renessanssorkester. Monteverdi ja ta libretisti Striggio (oli õukonna sekretär ja endine luuletaja) ,,Orpheus" on tellijate soovil seotud neoplatonismi ideedega, mis muuhulgas leidsid paralleele Kristuse ja Orpheuse vahel (allilma minek, ülestõusmine, imeline mõju inimestele). Hertsog Gonzaga hindas Monteverdi ooperit kõrgelt
annaabi.ee 
