20. augustil 2011 möödus iseseisvuse ennistamisest kakskümmend aastat ja seda võib pidada sobivaks ettekäändeks, et teha esimesi kokkuvõtteid. Praegusajaks on ilmunud juba mitmeid, nii memuaristliku mündiga koguteoseid, ingliskeelsele lugejaskonnale mõeldud teaduskogumikke kui ka võrdlevalt Balti riikide viimase kahe kümnendi arenguid lahkav Eesti inimarengu 2011. aasta aruanne. Nende teoste seas on kõige ambitsioonikam ja mahukam Raivo Vetiku koostatud koguteos ,,Eesti poliitika ja valitsemine 19912011", mis võtab pea pooletuhandel leheküljel lahata iseseisvunud Eesti arenguid põhiliselt politoloogi pilguga. Samas pole politoloogiline perspektiiv teoses ainuvalitsev, seda täiendavad sobivalt ajalooline, sotsioloogiline ja majanduslik vaatenurk. (Tamm 2012) Autori enda sõnul on antud kogumiku järeldus, et demokraatiat ei tuleks mõista mitte lõppseisundina, vaid tsüklilise protsessina, mis sisaldab ka mittedemokraatiat
õigusteadust õppima. 1943. mobiliseeriti 20-aastane noormees Saksa sõjaväkke, kus töötas kirjutajana, kuid kirjutas omale tõendi ning tuli sõjaväeteenistusest ära. 1944. jõudis tagasi Tartusse ning käis isa jälgedes, suundudes tööle raudteele. Hiljem sattus sekeldustesse ametivõimudega ning saadeti vanglilaagrisse. Narva vangilaagris puutus kokku kultuuriinimestega, nagu helilooja Tuudur Vetiku ja kirjanik Elar Kuusega. Tegeleti kirjandusega, õppisid ise ja õpetasid teisi. Alliksaar kirjutas ka oma käekäigust ning kui see avastati, saadeti mees kahtlaste seikade tõttu Venemaale. 1957. aastal anti talle amnestia ning aasta pärast suundus omal käel Tartusse, kus tegeles juhutööde kõrval ka kirjutamise ning tõlkimisega. Abiellus ning sai isaks, avaldas luuletusi NL ajal abikaasa nime all, kuid 1966. aastal haigestus vähki ning suri 43-aastasena.
annaabi.ee 
