vegetatiivsete rakkude kärbumise tulemusena ja trihhoomis oleva ühe raku pooldumise tagajärjel, millele järgneb fragmentide lahknemine. 15. Teostatakse kahel viisil: 1) Geneetilise informatsiooni transformatsioonil, kus lühikesed DNA lõigud (plasmiidid) viiakse vetikakultuuri, kus nad lülitatakse vetikarakkudesse ja nad võivad seal integreeruda olemasoleva DNAga. 2) Rakkudevahelise konjugatsiooniga, kus toimub 2 vetikaraku liitumine, millede vahel toimub siis DNA fragmentide vahetus, ülekantud fragmendid võivad integreeruda juba olemasolevasse DNAsse. 16. Sinivetikarakk võib optimaalsetes tingimustes paljuneda 1-2 korda päevas. 17. Sinivetikate perekondi on kirjeldatud ca 150, liike aga üle 2000. Planktilisi sinivetikaid leidub kõige rohkem seltsides O. Chroococcales, O. Oscillatoriales, O. Nostocales. 18. Kõige kergem on ära tunda Chroococcales seltsist Merismopedia perekonda, sest selle
elustikurühm, eristatakse nii taksonoomilise kuuluvuse, eluvormide ja ökoloogiliste nõudluste alusel. Plankterite kohastumised veekihis püsimiseks - Kohastumised hõljumiseks: a)erikaalu vähendamine väikesed mõõtmed, suur pindala-ruumala suhe gaasivakuoolid sinivetikatel kerged ainevahetusproduktid (õli- ja rasvatilgad) lima esinemine kolooniates raske pantsri õhenemine b)vee takistuse suurendamine vetikarakkude väljakasvud: jätked, ogad, harjased tsüklomorfoos - vetikaraku erinev kehakuju erineva tihedusega vees hõredate kolooniate moodustamine vetikaraku asend laiema teljega risti veesammast c)vetikaraku aktiivne liikumine viburite abil vibureid 1 või mitu, liiguvad koonusjalt, rakk liigub spiraalselt d)vetika elutegevusega seotud kohastumised Aktiivses kasvufaasis rakud püsivad paremini veekihis, ststsionaarses faasis olevad kehvemini, surevad ja surnud rakud settivad 3-5 korda kiiremini kui noored rakud
see on omane eelkõige liikidele, mis ei moodusta kolooniaid. Rakud võivad ka ebaühtlaselt jaotuda nii veesambas kui ka järve eri osades ning see on tunnuslik koloonialistele liikidele. Pindmistesse veekihtidesse kerkivad kolooniad tuulevaiksete ilmadega. Arvukamaid kolooniaid võib näha palja silmaga (#). Nii suurendatakse fotosünteesi aktiivsust ning seeläbi kiirendatakse rakkude kasvu. Vetikaraku ujuvust reguleeritakse gaasivakuoolide abil ning selle toimimisel on võtmeroll fotosünteesil sünteesitud sahhariidide kogusel. Nende hulga suurenemine avaldab survet gaasivakuoolidele, mille ruumala väheneb, ning rakud hakkavad vajuma. Sügaval vähese valgusega veekihtides ületab sahhariidide tarbimine nende sünteesi, rõhk gaasivakuoolidele väheneb ning rakud kerkivad taas pindmistesse veekihtidesse. Nõnda suudavad sinivetikad endale valida sobiva
Membraan asub virioni välimise glükoproteiinse kapsiidi all ja on vajalik virionide infektsioonilisuseks. Virioni massist moodustavad valgud 65%, DNA 21-25% ja lipiidid 5-10%. Kokku on virionis üle 110 erineva viiruse kodeeritud valgu, millest vähemalt neli asuvad virioni pinnal. Peamine kapsiidivalk on 54 kDa glükoproteiin (40% virioni massist). Rakuseinata vetikarakke PBCV-1 virionid ei nakata. See on seotud sellega, et virioni seondumiseks vajalik retseptor paikneb vetikaraku seinas. Virionide välispinnal paiknevad retseptor-struktuurid, mis kontakteerudes vetikarakuga muudavad struktuuri (moodustavad viirust ja rakku ühendavad fiibrid). PBCV-1 genoomiks on 330,740 bp pikkune, permuteerimata dsDNA, mis sisaldab metüleeritud aluseid. Genoomi otstes asuvad 35 b pikkused juuksenõela struktuurid (st. genoomi otsad sarnanevad poksviiruste genoomile), millele järgnevad 2221 bp pikkused identsed inverteeritud terminaalsed korduvjärjestused.
annaabi.ee 
