Kohanimesid nime (= tähis = keeleline väljend) järgi liigitatakse nii: a) keelsus d) vanus b) struktuur e) staatus ja kasutus c) päritolu f) Kohanimesid denotaadi (= nimeobjekt = füüsiline ese) järgi liigitatakse nii: a) asustusnimed ehk oikonüümid d) haldusüksuste nimed ehk horonüümid b) vetenimed ehk hüdronüümid e) teenimed ehk dromonüümid c) mäenimed ehk oronüümid f) Kohanimesid liigitatakse ka koha suuruse järgi: oluline on nime kasutajaskond, mitte objekti enda suurus. a) mikrotoponüümid = pisikohanimed b) makrotoponüümid = päriskohanimed (kunstlikud suurkohanimed) + mesotoponüümid (kohanimede põhihulk) g) Kohanimekooslus – mingil konkreetsel alal tarvitatav nimehulk, mis moodustab teatava terviku
Inimtekkelised objektid. Linnanimed e urbonüümid linnade kohanimed on ühtne tervik, neid hallatakse ühiselt. Tavaliselt tänavad, pargid, muud objektid. Urbonüümid ei ole linnanimed, vaid linnas olevate kohtade nimed. teenimed e dromonüümid kitsam nimeuurimine võiks vajada, tänavanimed e hodonüümid pargid, väljakud, urbonüümide allosad. haldusnimed e horonüümid riigid, maa-alad, provintsid. Loodusesemete nimed. Vetenimed e hüdronüümid, jõenimed e potamonüümid vana algupäraga. Paljudel juhtudel püsivad objektid ja nende nimedest püütakse leida vana rahvastiku, keele jälgi. Ei kehti Eesti kohta, sest on jõenimesid, mis on saanud nime külade järgi, järvenimed e limnonüümid palju primaarseid nimesid. Probleemiks, et on palju suurjärvi, mustjärvi, siis lisati neile külanimesid ette ; merenimed e pelagonüümid enamasti primaarsed. Mõni sekundaarnimi, mida ei oska öelda, kust see tuleb
annaabi.ee 
