sünnivad uued tähed Ajaloost ★ esimene tõeline udukogu mainiti Pärsia astronoomi, Abd al-Rahman al-Sufi poolt (964) ★ 1054. aastal jälgisid araabia ja hiina astronoomid supernoovat, mis tekitas Krabi Udukogu ★ 1610. aastal esimene dokumenteeritud Orioni udukogu vaatlus Nicolas-Claude Fabri de Peiresc’i pool ★ 1864. aastal inglise astronoom William Huggins udukogudel vahet tegema nende spektrite järgi ★ 1912. aastal lisas ameerika astronoom Vesto Slipher “peegeldava udu” udukogu alamkategooriaks Difuusne (hajus) udukogu ★ välja venitatud ja piirideta ★ liigitatakse: ○ emissioonudu - kiirgab ise valgust erinevates värvides ○ peegeldav udu - “peegeldavad” läheduses olevate tähtede valgust ○ “tume udu” - varjutab/blokeerib teiste udukogude või tähtede valguse ★ eredad infrapuna allikad Omega Nebula Messier 78 Horsehead
Thomas Wright spekuleeris õigesti 1750. aastal avaldatud raamatus, et Linnutee on lame ketas ning mõned öötaevas nähtaval olevad udukogud on Linnuteest eemal. 18. sajandi lõpus moodustas Charles Messier kataloogi, mis sisaldas 109 heledaimat udukogu, hiljem tuli William Herschel välja suurema kataloogiga, mis koosnes 5000. udukogust. Aastal 1845 ehitas William Parson uut tüüpi teleskoobi . Aastal 1912 uuris Vesto Slipher heledaimate spiraalsete udukogude spektrijooni. Galaktikate jagunemine kuju järgi Galaktikaid jagatakse kolmeks peatüübiks: elliptilised, spiraalsed ja korrapäratud. Edwin Hubble jagas need vaatluste tulemustena skeemi, Hubble'i järjestusse. Elliptilised galaktikad Spiraalsed ja varbspiraalsed galaktikad Korrapäratud galaktikad Kääbusgalaktikad Teistest tunduvalt erinevad galaktikad Tüüpiline spiraalgalaktika Elliptiline galaktika
Tal polnud enam mingit kahtlust, et see on planeet X. Ta kirjeldab hiljem: "Mind haaras kohutav erutus. Ma liigutasin katiku ühele ja teisele poole ning uurisin ülesvõtteid. Mõtlesin, et on vist aeg vaadata kella ja täpne aeg üles märkida. See peaks küll ajalooline hetk olema". Tombaughi käekell näitas 16.00, oli 18. veebruar 1930. Sel õhtul läks ta Flagstaffi ja tähistas avastust kinos, vaadates Gary Cooperit ,,Virgiinlases". (1) Kohe pärast seda, kui Vesto Slipher oli avastuse laiemale üldsusele teatavaks teinud, pöördusid teleskoobid kõikjal maailmas Tombaughi planeed suunas, mis oli juba Pluutoks nimetatud. Avanes üllatav vaatepilt. Pluuto ei vastanud kellegi ettekujutusele. Nimelt arvati, et planeet X on suur ning võimeline oma raskusjõuga Neptuuni orbiiti mõjutama. Selle asemel aga oli Pluuto tillukene, isegi Maa Kuust väiksem. Alles hulga aastaid pärast Tombaughi
gravitatsiooniseadust kuude liikumise seletamiseks ja andis üldise hinnangu Jupiteri massile ja ka koostisele. Ta näitas, et kuigi Jupiter on palju suurem ja raskem kui Maa, pole ta seda propotsionaalselt samamoodi nii kaalus kui mahus. Suuruse poolest võiks ta mahutada vabalt 1300 Maasarnast planeeti, aga ta kaalub ainulst sama palju kui 318 Maad. Jupiteri aine peab olema palju kergem kui kivid ja raud, aga mis see siis on? 1903. aastal püüdis Vesto Slipher, kes töötas Lowell'i observatooriumis Flagstafis, Arizonas, kasutada spektroskoopiat, et saada teada, millest Jupiter koosneb. Selle meetodiga ta lahutas Jupiteritl peegeldunud päikesevalguse spektrik ja lootis seal leida tumedaid jooni, mis osutaksid Jupiteri atmosfääris ringlevatele keemilistele elementidele. Ent Slipher'i spektrid olid ebamäärased ja hägused, üldsegi mitte vastavad tema lootustele puhastest teravatest joontest, mida saaks siduda kindlate
Linnuteest eemal. Viis aastat hiljem võttis Immanuel Kant kasutusele termini "saarte universium". 18. sajandi lõpus moodustas Charles Messier kataloogi, mis sisaldas 109 heledaimat udukogu, hiljem tuli William Herschel välja suurema kataloogiga, mis koosnes 5000. udukogust. Aastal 1845 ehitas William Parson uut tüüpi teleskoobi ning sellega suutis ta vahet teha spiraalsetel ja elliptilistel udukogudel. Aastal 1912 uuris Vesto Slipher heledaimate spiraalsete udukogude spektrijooni, et teha kindlaks, kas nad koosnevad samadest keemilistest ühenditest nagu planeedid. kuid ta leidis, et spiraalsetel udukogudel on suur punanihe ehk nad liiguvad eemale kiiremini kui on Linnuteest lahkumiseks vajalik ehk nad polnud Linnuteega gravitatsiooniliselt seotud ja ei saanud olla selle osa. 1917 vaatles Heber Curtis noovat Andromeeda galaktikas. Uurides varasemalt jäädvustatud fotosi, leidis ta veel 11 noovat
ka FOXP2 geen nagu inimestel, kahe muutusega. Lülitasime hiirtel need muutused välja, nii et neil hakkas see geen toimima samamoodi nagu inimestel. Olime üllatunud, et inimese FOXP2 geeniga hiired olid füüsiliselt täiesti terved, aga piiksusid teisiti, natuke sügavamalt. Ja nende õppimisvõime paranes. Neandertallase FOXP2 geen oli muide samasugune nagu inimestel. 1. Milliseid vaatluslikke tõendeid on leitud Paisuva Universumi hüpoteesi tõestamiseks? 1912. - Vesto Slipher leidis, et galaktikad eemalduvad Maast suure kiirusega, nende spektrile oli iseloomulik punanihe. 1929. Edwin Hubble (1889-1953) oli kümme aastat teinud vaatlusi; leidis, et kaugemad galaktikad liiguvad meist eemale suure kiirusega mida kaugemal nad on seda kiiremini. 2. Millised olid põhisündmused Universumi arengu alguses kuni selle läbipaistvaks muutumiseni? -43 -43 Enne 10 sek Plancki järk
annaabi.ee 
