täpselt teada. Minule jättis kõige sümpaatsema mulje kirjandusteadlane Janika Kronberg. Janika tundus tolerantne. Ta seletas saates olnud küsimusi ilusti, ilma otseselt kellelegi näppu näitamata, lahti. Kõige vähem meeldis kirjastaja ja raamatute koostaja Enno Tammer. Enno paistis pessimistlik ja natuke teisi liiga halvustav. Seda teemat oleks võinud arutlema kutsuda veel mõne noortele tuntud kirjaniku nagu Helga Nõu või Aidi Valliku, sest nemad oleksid vestlussaatesse võibolla veidi fantaasiat ja põnevust rohkem sisse toonud. Mida elulooraamat tähendab? Minu arvates on elulooraamat infokogum ühest tuntud inimesest, tema arengust. Seal leidub huvitavaid punkte erinevatest seikadest. Kui iseendal elu enam eriti värviküllane ei tundu, siis oleks üpris hea mõte lisada juurde vürtsi elulooraamatu lugemisega. Olen nõus Mariiga, kelle arust elulooraamat on justkui portree raamat. Sa saad selle
soravas, ilusas ja arusaadavas keeles kirjutatud. Seal oli häid mõtteid, kuid samas vähe uusi ja originaalseid ideid, paljudest asjadest oli varem juba räägitud. Kahvatuks jäi ka sügavama analüüsi ja argumentatsiooni pool, kuigi nagu ma ise ennist väitsin ei olegi see alati arvamusloo puhul see, mida autor taotleb. Samas oli mõjukas Kadri Kasaki lugu.Veenvaks näiteks Kasaku loo mõjuvusest oli see, et ta kutsuti nädal hiljem aset leidnud Aarne Rannamäe vestlussaatesse „Vabariigi kodanikud“, kus ta jõudis juba väga paljude Eesti inimesteni. Positiivsena võib ära märkida ka Kasaku loo viimase lõigu, kus ta sedastab, et „sõltuvustest on siiski võimalik vabaneda. Esimene samm vabanemise teel on probleemi tunnistamine. Oleme juba nentinud, et alkoholi liigtarvitamine on meie ühiskonnas probleem ja sellega tuleb tegeleda.“ Kuna tegemist on arstiga, siis on sellise tonaalsusega loo lõpetamine alati väga positiivne,
annaabi.ee 
