teiste elu keerdkäikudele. Kahjuks ei ole see reaalsuses võimalik. Tänapäeval on avaldatud hulgaliselt raamatuid ja korraldatakse konverentsed, kuidas eluga hakkama saada. Suurima kasu saavad sellst siiski autorid/korraldajad. Tõenäoliselt võib ka mõni üksik sealt küll abi leida, aga lahendused peavad olema individuaalsed. Oluliselt lihtsam on inimestel rääkida. Suhelda nii, et sellel pole mingit mõtet. Vestluskaaslastest kumbki ei saa suhtluse käigus midagi juurde, informatsiooni vahetust ei toimu, kuigi see peaks olema keele primaarne funktsioon. Inimene on mugav ja siiski on lihtsam taolise inimtekkelise lärmiga asendada ajutiselt oma probleeme, kui võtta aeg ja hakata endaga tegelema. Samas muutuvad sõnad sellise suhtluse käigus mõttetuteks kuni varsti ei osatagi enam tarvilikku ebavajalikust eristada. Nii hakkavd ühiskondlikud suhted kahjustuma. Tuleb jälle käiku välimine vaikus
Ajaliselt lähim kirjalik tunnistus selle teesi kohta pärineb Platonilt, kes oli Protagorasest üks põlvkond noorem. Platon käsitleb Protagorase antud väidet kõige ulatuslikumalt oma hilises teoses “Theaitetos” (152a – 179b), kuid seda küsimuseasetuse kontekstis, mis erineb antud loengus eelistatavast. “Theaitetos” on Platoni teos, kus Sokrates oma vestluskaaslastega arutab küsimust – mis on teadmine? Üks vestluskaaslastest pakub teadmisele järgmise definitsiooni: teadmine on taju (aisthesis). Sokrates ütleb sellise definitsiooni peale, et sarnase käsitluse on andnud juba Protagoras oma eespool tsiteeritud lausega. Seega on Protagorase teesi vaadeldud siin epistemoloogilise küsimuseasetuse kontekstis ja sellist käsitlusviis on Platonist peale ka hilisemal ajal eelistatud. Tundub siiski, et küsimus, millele Protagoras oma teesiga vastas, pole mitte niivõrd epistemoloogilist laadi, kui
annaabi.ee 
