elu esimese perioodi lõpus ja vahetas selle välja velodroomi ehk jalgrattavõistluse vastu kuhu kutsus teda ta sõber Mike. Hemingwayle meeldis koos naisega mööda jõeäärset jalutada, poe vaateakendelt pilte vaadata ning kohvikutes einestada. Kohvikutes käis ta ka enda mõtteid paberile panemas ning teda häiris kohutavalt kui keegi julges teda segada nähes et ta töötab(lk.68-69). Hemingway ei suhtunud eriti hästi näost-näkku kiitmisse(lk.107 täppide vahelt) Hemingway vestluskaaslasteks olid teised kirjanikud- Ezra Pound, Evan Shipman (kellega ta arutles Dostojevski ja Tolstoi kirjutamismeetodi üle, Dostojevski kirjutavat halvasti kuid ometi mõju avaldades, Tolstoi kirjutas sõjast väga tõetruult), Scott Fitzgerald (kellega ta läks Lyon'sse et Scotti auto sealt ära tuua, tagasiteel Pariisi vahepeatust tehes oli Scott veendunud et teda hakkab maha murdma pneumoonia ning selle kindla veendumusega õnnestus tal
elu esimese perioodi lõpus ja vahetas selle välja velodroomi ehk jalgrattavõistluse vastu kuhu kutsus teda ta sõber Mike. Hemingwayle meeldis koos naisega mööda jõeäärset jalutada, poe vaateakendelt pilte vaadata ning kohvikutes einestada. Kohvikutes käis ta ka enda mõtteid paberile panemas ning teda häiris kohutavalt kui keegi julges teda segada nähes et ta töötab(lk.68-69). Hemingway ei suhtunud eriti hästi näost-näkku kiitmisse(lk.107 täppide vahelt) Hemingway vestluskaaslasteks olid teised kirjanikud- Ezra Pound, Evan Shipman (kellega ta arutles Dostojevski ja Tolstoi kirjutamismeetodi üle, Dostojevski kirjutavat halvasti kuid ometi mõju avaldades, Tolstoi kirjutas sõjast väga tõetruult), Scott Fitzgerald (kellega ta läks Lyon'sse et Scotti auto sealt ära tuua, tagasiteel Pariisi vahepeatust tehes oli Scott veendunud et teda hakkab maha murdma pneumoonia ning selle kindla veendumusega õnnestus tal
aruga taibata, siis teeb ta tiihja t66d. Ta teadis, mida voib tunda~ kui pole enam aega, kui iga heli laulab teisega kaasa uhes hetkes, kusimata, millal tuleb tema kord. Kuid ta oppis rohkemgi - ta oppis nagema helide varve ja neidki korraga, justkui taevasugavusest lahvavat valgusahvatust, pais- kamas valgust igasse elusasse rakku ja pannes nad tukslema jumaliku laulu rutmides. Paike saras kirkalt ja kirgas oli karjuse meel. Uksnes maed, vanad ja targad, olid tema vestluskaaslasteks. Kui kari Boi vaikselt rohtu kaljudest umbritsetud aasal, voolis karjus tamariskipuust kujukesi ning puhus neile sisseelu - nemadki raakisid slis temaga ning said osaks tema maa- ilmast. Ta ladus kive uksteise peale, nonda et neist said majad ja kindlused, lossid ja kaubakojad, ta tegi neile umber muuri ja rajas varavad. Ta puhus elu turuplatsidele ning tanavatele ning sai osaks sagivast rahvamurrust, sulas linna igasseelanikku, linnaelaniku igassemottesse ning unistusse ja
annaabi.ee 
