Siecke, kes, tutvunud noore Tobiase loominguliste katsetustega, soovitas talle astuda konservatooriumi. Ainelistel põhjustel tuli aga Tobiasel esialgu sellest loobuda ning ta sooritas Tallinna gümnaasiumi juures koduõpetaja eksamid. Alles 1893. a., kui Tobias oli saanud 20- aastaseks, avanes tal võimalus astuda sakslasest metseeni toetusel Peterburi konservatooriumi. Juba üliõpilaspõlves tunti teda hea improvisaatorina ja muusikaliteratuuri tundjana ning vaimuka vestluskaaslasena. Tobias lõpetas konservatooriumi nelja aastaga, 1897. a. Diplomitööks kirjutas ta kantaadi"Johannes Damaskusest". Siin lõi ta veel sümfoonilise avamängu W. Shakespeare'i draamale"Julius Caesar" ja hulga klaveripalu. Pärast konservatooriumi jäi Tobias Peterburi Jaani kiriku eesti koguduse organistiks ja koorijuhiks. Samal ajal oli ta ühes muusikakoolis õppejõuks ning andis eratunde, vabal ajal komponeeris agaralt. 1904. a. asus R. Tobias elama Tartusse, kus ta kohe liitus A. Lätega
sündmustest, mis juhtusid hiljuti ja mida helgeks täienduseks varem valminud kõik mäletavad, sest ta alustab "ühel teisi- tragöödiatele - positiivsem vaade päeva hommikul...", märkimata mingit tulevikule kuupäeva. Lisaks jätab see lugejale mulje, Inimese väärtust peab Shakespear tema et ta kuulub autori lähikonda - Boccaccio tegevuse mahtu ühiskonna hüveks ei esine jutustajana, vaid vestluskaaslasena Inimene on vastandlike tunnete kogum Boccaccio novell ei lõpe õpetussõnadega, Tragöödia peategelane päärdub tihti sest ta kirjutas raamatut ning tõeline mõte saatuse ja tähtede poole sai välja tulla alles selle lõpus Sonettis tähtsustab armastust ja sõprust Naer kõlab läbi terve raamatu Testamendis ei maininud ta käsikirju, mis
annaabi.ee 
