armastatu järele, tema abikaasa sammus närviliselt ühest toa otsast teise ja mõtles kas kõik on piisavalt hästi. Tema peas keerlesid vaid mõtted, kuidas onu Valerile head muljet jätta. Külalistetoa uks avanes ja sisse astus majapidaja koos onu Valeriga. Õhtu möödus kiirelt ja jututeemasid jätkus, ainult Anna silmitses akent, mida mööda voolasid alla rasked vihmapiisad. Kogu tema keha äratas Valeri suust kukkunud sõna ,,põgene". Ta ehmus ja vaatas kiiresti omavahel vestlevaid mehi ja alles siis taipas, et see sõna oli vaid osa jutuajamisest. Kuid siiski andis see Annale mõtte. Juba järgmisel päeval saatis Anna sõna Gurovile, et nad koos põgeneksid. Vastus saabus kiirelt, lehel seisis: reedel kell 4 jaama viiendal perroonil. Anna teadis, mida teha, ta kirjutas oma mehele hüvastijätukirja ja vabandas kõige eest. Kell oli 4 ja rong oli kohale jõudnud, Anna ootas, aga Gurovi ei olnud kusagil
täis tunnete uppuvaid laevu; kas ei ole ta põld, kuhu rõõmude teri külvame, lõigates vaevu? Tärkas lilli seal, kuhu su pisaraid nõrgus. Tuul julgustav juukseid sul silus. Kaardub öö kohal tähtede helendav kõrgus. Elada siiski on ilus! 2. Su südame sädemesammast ligipääsmatul saarel nägin otsekui nälgiva murdja hammast all tõtakalt tühjuva taevakaare. Kuidas ma sattusin randa, isegi enam ei taipa. Lained võinuksid kanda praegu mu laipa... Sosinal vestlevaid kive kohtan kesk juurdlevat rohtu. Õhtust, mis vihaselt pime, kõiksugu ohtusid johtub. Aga sinuveetluses keedes heidan eemale hirmu ja halina. Kõige raskema rahutuist teedest tahan minekuks valida. 3. Näen kalureid mereseljal. Neid on seal küll tuhandeid koos, kuid ainult ehk kolmel või neljal on lootsikus tilluke noos. Mis ande võib tühjuselt loota? Läbi ei paista voog. Hooga nad tõmbavad noota, kuid jääb maitsmata kalaroog. 4.
annaabi.ee 
