Õpetada lapsi toime tulema erinevates suhtlussituatsioonides. Anda lastele nende käitumise/tegevuse kohta tagasisidet (et nad teaksid, kuidas edaspidi sarnases olukorras tegutseda). Õpetada lapsi, kuidas efektiivselt suhelda ja funktsioneerida erinevates sotsiaalsetes keskkondades. Arvestada, et mõnel lapsel võib esineda käitumis-/õpiraskusi. Lugeda lastele tekste/jutte ning nendest hiljem vestelda (arendada kuulamis-ja vestlemisoskust). Õpetada, kuidas kontrollida oma käitumist tugevate emotsioonide korral. Lasta lastel üksteise kehakeelt jälgida ja iseloomustada. Lasta lastel ülesandeid täita nii iseseisvalt kui grupis. Vestelda lastega, millal ja kuidas abi paluda/abi anda. Lastega harjutada reeglitest kinnipidamist. Rääkida lastega jagamisest ja selle vajalikkusest. Arutleda lastega, kuidas teisi enda mängu kutsuda/kuidas teiste mänguga liituda.
talle vastata. Kui võtate aega, et peatuda ja kuulata, saate räääkida vabalt ja lomulikult. Kõnelemisstrateegiate väljatöötamisest pole mingit kasu, kui te pole valmis neid harjutama. Meile võib tunduda, et ainult rääkimisoskus on see, mis tõepoolest loeb, ning et inimesed hindavad meie keeleoskust ainult selle järgi, kui hästi suudame võõrkeeles vestelda. Kuid asjad pole sugugi nii lihtsad. Et olla hea keeleoskaja, ei ole teil vaja mitte ainult head vestlemisoskust, vaid ka head kuulamis-, lugemis- ja kirjutamisoskust. Ometigi on selge, et võõrkeeles soravalt rääkimine jääb alati oluliseks oskuseks, mis meil peab olema. (Nannetti 2004: 63, 65-67, 73-74) 4. MEETODI VALIK 4.1. Traditsioonilised meetodid Võõrkeeleõppe meetodi valikul tuleb silmas pidada mitut tegurit: õppijate vanust, vajadusi ja haridustausta, ajaraame, mille piires soovitakse tulemusi saavutada, kultuuripiirkonda, milles keelt õpetatakse jm
annaabi.ee 
