piiskoppidest läänisõltuvuses, kuid olles piirkonna tugevaim sõjajõud, saavutas ta 15. sajandi teiste Liivimaa maaisandatega võideldes (visa vastupanu osutasid sel ajal Riia peapiiskop, Riia linn ja Tartu piiskop) poliitilise ülevõimu. Ordu valdused (ligi Liivimaast, aastani 1347 umbes 55 000 km2, hiljem umbes 67 000 km2) olid tegelikult iseseisev feodaalriik. 14. sajandi lõpust toimus Liivimaa Ordus (nagu Saksa Orduski) vestfaallaste ja reinimaalaste sisevõitlus, 15. sajandi keskpaiku saavutasid vestfaallased juhtseisundi. Liivimaa Ordu peamine välisvaenlane oli esialgu Leedu suurvürstiriik; kui Saksa Ordu sõdis Leedu liitlase Poolaga, toetas Liivimaa Ordu Saksa Ordut. 15. sajandi II poolel sai Liivimaa Ordu peavaenlaseks Vene riik. Vene-Liivimaa sõjas vallutasid venelased enamiku Liivimaa Ordu linnuseid ja purustasid Oomuli lahingus (1560) tema väliväe. Ordu alistus Vilniuses 28
aasta alguses. Saarlastega sõlmiti kokkulepe, et nad viivad oma relvad Lihula linnusesse ja annavad pantvange. Saksa ordu püstitas Saaremaale uue linnuse. 11. Liivimaa poliitiline ajalugu XV saj: Maiskondade konflikt Saksa ordu Liivimaa harus- 14. sajandil hakkas tekkima Liivimaa orduharule iseloomulik värbamispiirkond. Selleks sai Alam-Saksimaa koos Reinimaaga. Lõuna-Saksamaalt pärinesid vaid üksikud vennad. Kõigi teiste maiskondade kõrval torkab sel ajal silma vestfaallaste vendade suur arv. See süvenes 15. sajandi jooksul veelgi. Järjest enam suurenes Vestfaalist pärit vendade osakaal, reinimaalased ja teised alamsaksa maiskonnad jäid arvukuselt maha. Saksa ordu sees hakkasid liikmed ühinema maiskondadeks ehk Zunge. Maiskonnad ei olnud ühise päritolu või keele baasil eksisteerivad ühendused - poliitiline ühendus. Konflikt puhkes, sest Saksa ordu Preisimaal harus ülekaalus olevad reinimaalased püüdsid
annaabi.ee 
