Lõpus tehti kiule sõlm sisse ning keerati kokku võruks. Kui luud valmis, siis viidi see esmalt varjulisse kohta kuivama. Enne kasutuselevõtu luud varrestati ja luuaoksi leotati vees luuaraagude elastsuse taastamiseks. Luuavarreks oli umbes tolli jämedune ja kuni pooleteise meetri pikkune ümar puulatt, mis oli luuapoolsest otsast viie tolli ulatuses nelja kanti teravaks tahutud. Nii sisenes latt varrestamisel paremini luuakanda ja ei hakanud hiljem keerlema. Luuavarre tagumine ots vesteti ümaraks, et oleks mugavam käes hoida. Kokkuvõtlikult võiks öelda, et korraliku luua tegemine nõuab teadmisi ja keskendumist: millal ja milliseid oksi lõigata ning kuidas neid sättida, et saada korralik ja vastupidav tööriist. Hooletult tehtud luud ei pea kaua vastu. 1
viskamine, MÄNGUASJAD Lastel olid ka oma mänguasjad. Vanasti olid mänguasjadeks nukud, mis olid ise tehtud lappidest, käe ja pea olid puust, kiikhobused, klotsid, pulgaloomad, puuloomad ja virr. Puulooma põhimõte oli väga lihtne. Tehti ainult üks tunnus, mis üht looma teisest eristas. Kõik muu olid ebaoluline ja jäeti tegemata nägu, jalad ja enamasti ka saba. Loomad lõigati lepast, sarapuust, pajust ja kasest. Paras otsajupp vesteti alt siledaks. Sellest sai tulevase puulooma kõhualune. Edasi olenes kõik sellest, mis looma taheti. Lehma jaoks vooliti üks pulgaots siledamaks ja tehti sinna kiilukujulise lõikega sarved, mis võisid olla sirged või kaarduda sisse- või väljapool. Mõnikord jäeti sarved ka okste harudest. Pulli sarved olid lühemad ja jämedamad kui lehmal, pull ise lehmast suurem ja toekam. Vahel lõigati eristamiseks lehma kõhu alla rist ja pullile kolmnurkne sälk.
Koos jõukusega valitses perekonnas silmapaistev kultuurihuvi. Kirjaniku vanaisa oli asutanud Haava-kivile kodukooli. Talus oli olemas enam- vähem kõik tolleaegne eestikeelne kirjavara. Joosep Haavakivi võttis osa Tartu Põllumeeste Seltsi tegevusest, käis ,,Vanemuises" seltsi kõnekoosolekutel ja oli teravalt meelestatud mõisnike vastu. Hariduse ja kultuurialgete kõrval hoiti perekonnas au sees patriarhaalsed traditsioon. Talviste käsitööde juuresja suvistel laupäevaõhtutel vesteti jutte, loeti äsja ilmunud ,,Kalevipoega" ja lauldi peremehe viiulimängu saatel. Patriarhaalsed ja kultuurilised traditsioonid koos majandusliku heaolu ja kauni loodusega moodustasid Haava lapsepõlvekodu heleda külje, kuid see päikesepool ei olnud siiski ainuvalitsev. Anna viiendasse eluaastasse lauges Haavakivi talu päriseksotsimine, millele eelnes pingeline rahakogumine. Ikka selgemini avaldus talus rahaliste suhete mõju. Lõpuks langes Joosep oma
hundipiima jooma, mis talle vastu hakkas, Ülgas võeti appi, Hiiet piinati erinevate jälkide meetodite ja loitsudega, et ta piima jooma hakkaks, kuid asjatult, lõpuks tüdines hiietark ja valetas, et Hiie hakkab piima jooma 10 aasta pärast, osaliselt päästis see Hiie elu - Leemet jätkas visalt õpinguid onu juures, käidi koos metsas ringi vanu tühje onne ja sealseid asju vaatamas, kohati ka elus inimesi – rauku – kellega juttu vesteti, Leemet päris neilt Põhja Konna kohta, sai teada, et teda on võimalik leida valvurite abil, kellel on vastav võti, kuid keegi ei teadnud, kes valvuriteks on, oli müüt, et suvisel pööripäeval puhkeb õitsele sõnajalg ja see ongi võtmeks (PS! sõnajalad ei õitse), Vootele neid jutte ei uskunud, pidas neid lihtsalt inimestele meelepärasteks seletusteks ja püüdeks mingit lootust säilitada
annaabi.ee 
