kasutanud raamjutustuses "Libahunt" (1891-92), mille motiive kasutas hiljem samanimelises tragöödias. Kitzberg suhtus sotsiaalsetesse probleemidesse leebelt ja tagasihoidlikult nii vallaametis kui ka loomingus, teostes pole Vildele Särgavale omast probleemiteravust ega vastuolude sügavamat nägemist. Kitzbergi loodud pildid idüllilised ja humoristlikud, milles elu pahekohti vaid riivatakse. Külajuttude hulgast leiab südamlikke külaelupilte. Realistlikke, kirjanikule eriomase vestelise tooniga rahvaelu kajastavaid lugusid, tundeküllaseid mälestuskirjeldusi, mõtisklevaid mõlkeid, pamflette, päevakajasid. Realistliku laadi parimaks käsitluseks "Räime-Reeda 10 kopikat" Külajuttudest hinnatuim "Veli Henn" (1901) ja "Hennu veli" (1904) - humoristlikud novellid, jälgitakse kahe taluperemehest venna abiellumist. Väärtuslik vestelisus, plastilised eluolu peegeldused, karakteersed tüübid, pahenähtuse- kadakasaksluse taunimine.
ennekõike Siuru aeg. Seal muutub Siuruliku kultuuri orgaaniliseks osaks, Gailiti looming. Ka Alle jne. Välja kujunenud ja omab tähtsat kohta, aga see on väga kitsas kastis. Kolmas faas jõuab kätte 70ndate paiku alates, kus följetonistlikkus päriskirjanduses muutub aktsepteeritavaks nähtuseks. Miks mitte varem? Varem polnud eriti naljakas elada ja kirjutada. Absurdi ja iroonia lisandumine torkab silma. Võiks eristada õieti 2 põhijoont, kuigi väiksemaid hoovuseid vähem. Üheltpoolt vestelise ja rahvalik traditsioon, mis kõige varasemalt rannakirjanduses näitab, nt Juhan Smuul. Siis tulevad J. Peegel. Teine pool esile hiljem ja rohkem 70ndate alguses. Midagi, mis hakkab seostuma absurdikirjandusega. Räägitud ida-euroopa absurdi ja iroonia kogumisest. Mitmes keeles, kultuuris paistab silma. Vaja normaaljuhul vabamat ühiskonda, poolsuletud, avatud ühiskond ilmselt genereerib midagi sellist. Asju ei saa otse öelda. Vetemaa s 1936
annaabi.ee 
