kellele ta senine armastusluule oli pühendatud, ning luuletajas tekkis tunne, nagu poleks enam mingit eesmärki edasivõitlemiseks. Armastus oli avanud tema luulelätte nüüd näis surm oma purustava jõuga kõik hävitavat. Masenduses otsustas Haava katkestada kõik suhted ja kirjavahetused ja oma järgneva elu pühendada teiste eest hoolitsemisele halastajaõena Peterburi-lähedases diakonissiasutuses. Sellest ,,manala eeskojast" pöördus ta sajandi algul Haavakivile abistama seal veskirentnikuks hakanud venda. 1904. aastal tuli raske haigus, mis luuletaja aastaks voodisse köitis. Haigusest võitu saamisega ärkas ootamatult uus tööhoog, huvi elu ja ühiskonna vastu. Alates aastast 1906 Anna Haava elas ja töötas ülikoolilinnas Tartus, olles olnud enne Esimest maailmasõda mõnda aega ,,Postimehe" toimetuse liikmeks ning tegutsenud hiljem vabakutselise kirjanikuna ning tõlkijana. Elu lõpuperioodil elas luuletaja väga tagasihoidlikult ja vaikselt oma kodus ega tahtnud, et
aastal Peterburisse, kus ta leidis ajutist tööd halastajaõena, hiljem oli seltsidaamiks ja koduõpetajaks. Kaotusrikast, rahutut elu tumestas veelgi enam J. Lellepi raske haigus. Saanud Teskovo eesti koguduse pastoriks, suri 1898. aastal ka Lellep. Haava katkestas nüüd kõik suhted ja kirjavahetused ning otsustas ennast matta haigete vanainimeste põetamise töösse Peterburi lähedases diakonissiasutuse. Sellest ,,manala eeskojast" pöördus ta sajandi algul Haavakivile abistama seal veskirentnikuks hakanud venda. !904. aastal tuli raske haigus, mis luuletaja aastaks voodisse köitis. Vaba kirjanikuna Tartus. Haigusest võitu saamisega ärkas ootamatult uus tööhoog, huvi elu ja ühiskonna vastu. Lühikese ajaga valmis mahukas luuletuskogu käsikiri. Haava asus nüüd kutselise kirjanikuna alaliselt Tartusse, elatudes esialgu tõlketööst. Varsti aga ilmusid uued luuletus kogud ,, Lained" (1906) ,,Ristlained" (1910), ,,Põhjamaa lapsed" (1913). ,,Meie
annaabi.ee 
