........................................................... .............................................................................................................................. .............................................................................................................................. ......................................................................................................... 4. Mõtle, miks vesiveskite tegevuse lõppemisega ja vanade veskipaisude hävimisega halvenevad ebapärlikarbi elutingimused? Pööra tähelepanu lisaks veereziimi muutustele ka ebapärlikarbi ning tema peremeeslooma toitumisahelatele. .............................................................................................................................. .............................................................................................................................. ..................................
liiki) ja kalu rohkesti, neist osa ilmselt pärit järvest. Enam leidus särge ja 1989. a. ka viidikat, keskmisel hulgal ahvenat. Kalarohkes Kärgula lõigus elunes arvukalt jõeforelli, lepamaimu, trullingut, võldast ja vähesel hulgal ahvenat ning luukaritsat. Kiire voolu ja külma veega Vihtla lõigus oli Pühajõgi tüüpiline forellijõgi, koosseisult aga liigivaese kalastikuga (3 liiki). Sulbi-Parmu ja Utita lõigus, endiste veskipaisude ümbruses, oli kalastik mitmekesisem (6 liiki). Sulbi lõigus oli väga arvukalt jõeforelle, lepamaimu ja võldast, keskmisel arvul trullingut. Räägo ja Osula lõigus oli jõgi toidu- ja kalavene. Sõmerpalu lõik oli samuti võrdlemisi kalavaene, kus keskmisel hulgal leidus särge, alla keskmise haugi ja ahvenat. Suur-Võhandus oli kalastik silmapaistvalt liigirikas ja jõgi enamasti kalarohke. Kokku
veekogudel hoopis vähemast. Eestis asustab saarmapesakond keskmiselt 6,5 kilomeetri pikkuse jõelõigu, aga see võib olla ka kaks-kolm või kümne kilomeetrit. Poegadega pesakond elab üsna lühikesel, paari kilomeetri pikkusel veekogulõigul, kus jagub toitu ja varjepaiku. Talvel, kui veekogusid katab jää, on saarmad üsna sageli sunnitud lahkuma oma kodupiirkonnast ja otsima toitumisvõimalusi kärestike alal: suuremate kärestike ja veskipaisude lähikonda koonduvad siis mitme pesakonna loomad, kes siiski püüavad vältida omavahelist kokkupuudet. Talvel rändavad saarmad enamasti väiksematele lisajõgedele, kus leidub jääaluseid tühikuid, allikakohti ja vaba vee alasid: need on paigad, kus leitakse rohkem toitu. Sageli on varjetingimused seal kesised, mistõttu loomad peatuvad ka juhuslikes varjetes puujuurte ja tuulemurru all. Varjena eelistab saarmas siiski jääaluseid tühikuid ja kaldaaluseid, kust pääseb otse vette.
annaabi.ee 
