Leonardo pani kirja lause, mis väljendas ilmselt tema nooruse unistusi: ,,Et ma võiksin kaitsta vabadust, seda looduse suurimat kingitust, leiutan ma vahendid nii rünnakuks kui ka kaitseks selleks puhuks, kui auahned türannid peaksid meile kallale tungima." Kõige meelsamini jooksis Leonardo eeslinna, seisis seal tundide kaupa käsitööliste töökodade ees ja jälgis sellide, kangrute, värvalite, treialite, mõõgameistrite, vöötegijate, seppade ja veskimeistrite igat liigutust. Teinekord heitis ta vähemalt silmanurgastki pilgu haavaarstide ja rändkirurgide kambritesse või vahtis lummatuna, kuidas velsker lõikab ägaval linnakodanikul lõhki paiset või tõmbab välja tema hammast. Leonardo käis tihti kirikutes, kabelites ja
lahendama. Paljud neist, eriti navigatsiooni, suurtükiasjan-duse ja mehaanika probleemid, püsisid kreeka teaduse tavade piires ning neile leiti kiiresti sobiv lahendus. 18. saj. lõpuni sai teadus tööstuselt palju enam, kui suutis ise tööstusele anda. Isegi hästi tuntud füüsikateaduse valdkonnas, mehaanika ja suurtükiasjanduse alal oli praktikute seisund ikka veel soodsam. Veskite täiustamine jäi veel kauaks veskimeistrite hooleks ja suurükkide täiustamine suurtükivalajate hooleks. Senikaua kui töötati niisuguste materjalidega nagu puit või viimistlemata valumetall, polnud uue matemaatika ja dünaamika täpsest meetoditest mingit kasu. Ainuke erand oli kellassepatöö. Siin läks keerukamate ülesannete täitmiseks laevakronomeetrite konstrueerimiseks paratamatult vaja õningaid dünaamikaalseid teadmisi. Tehnika alal tundsid 17. saj. inimesed, et nad on jõudnud kaugemale mitte ainult oma
annaabi.ee 
