kirjutuspaberit. Hermann kiitis luuletajatja ,,Postimehes" ja andis nõu, et võiks luuletused raamatuks koguda. 1888. aasta esimesel poolel ilmuski Hermanni kirjastusel hall vihik ,,Anna haava. Luuletused I". Sellega sai palju kuulsust ja positiivset ja juba 2 aasta pärast ilmus teine luuleraamat. See oli kõige päiksepaistelisem järk Anna elus. Sellele järgnes aga mureperiood. Kõigepealt suri isa ja sellele järgnes Anna haigestumine. Tervenema läks ta 1892. aastal Leipzigi vesiravilasse. Seal anti talle hinnang: ,,Te olete ju ürgjõuline natuur". Ravi lõppedes läks ta Berliini lähedale majapidamisosakonda tööle, kuid tuli peale õe haigestumist tagasi ja varsti suri ka õde, kellega suhted paranenud olid. Kohe järgnesid mured emaga, kellele tuli elukoht leida. Kuna Eestis oli tööleidmisega raske, läks ta Venemaale Novgorodi (sünnikoht luuletusele ,,kesk sügavat venemaa metsa".). Iidne maastik ja musikaalse hingega rahvas andis talle loomingulisi elamusi
[7] Samal ajal algas haiguste ahel ka Haavakivide perekonnas. 1891. aastal haigestus luuletaja isa Joosep Haavakivi ning ta toodi Tartusse operatsioonile. Tervenemislootuseta haiglast väljasaadetut põetas Anna oma korteris ning enne, kui jõuti korraldada Joosepi kojuviimist, saabus detsembri keskel surm. Annale mõjus kõige lähedasema surm nii laastavalt, et haigestus ka ise. 1892. aastal sai luuletaja kauaoodatud honorari eest sõita Leipzigi vesiravilasse tervist parandama. Anna soovis ennast täiendada majapidamise alal ning leidis sobiva töökoha Berliini lähedal Fürstenwalde diakonissiasutuses. Õe raske haigestumine tõi ta Eestisse tagasi. Ta põetas õde kaks kuud ning lahkudes nägi õde välja tervem, kuid nädala pärast sai Anna surmateate. [7] 1894. aastal loobus Anna teenistuse otsimisest Tartusse ja suunab pilgu Peterburi poole. Südasuvel sõitis ta lell Jakupi juurde ning sealt edasi Strelnasse, kus ta leidis endale töö
annaabi.ee 
