Üldfosfori väga kõrgeid kontsentratsioone külasid läbivate ojade vees põhjustavad fosforirikkad köögiveed, pesupesemisveed, valgveed mineraalväetiste hoidlast, loomafarmide lägahoidlate üle ääre voolamine. Väga fosforirikkad on asulate olmereoveed, milles sisalduva üldfosfori keskmine hulk ööpäevas ühe inimese kohta on hinnangute järgi Eestis 1,44 g. Jõgede vee üldfosfori sisalduses võib täheldada olulisi regionaalseid iseärasusi. Vesikondadest asub erandlikul kohal Hiiumaa, kus domineerivad tugevasti väga kõrge ja kõrge üldfosfori sisaldusega jõelõigud. Üldfosfori keskmise sisaldusega jõelõike on Hiiumaal 7,1% ning madalt ja ülisuurt sisaldust ei esine. Kõigis ülejäänud vesikondades on esikohal üldfosfori keskmise sisaldusega jõelõigud. Üldfosfori ülikõrgete ja enamasti ka väga kõrgete kontsentratsioonide esinemine jõgedes on seotud tugevate punktreostusallikate olemasoluga, milleks on valdavalt
reeglina suurem kui see on lagedatel maaaladel. Lagedatel aladel sulab lumi varem ja kiiremini kui seda metsades. Kui jõe kogu vesikonna ala moodustab põllumaa, siis kevadine maksimaalne äravool on uuringute järgi 60 - 100% suurem kui seda metsaaladel. Soostunud valgala jõgede maksimaalse äravoolu tipp on märksa väiksem ja kevadsuurvee äravoolu kestvus on palju kestvam kui seda lagedate aladega vesikondadest. Samuti suvis-sügiseste tulvade äravool on märksa väiksem. Auramine on võsa ja kidura metsaga kaetud liigniisketel aladel väiksem kui lagedatel aladel, sest võsa ja kidura metsa transpiratsioon on väiksem kui muul taimestikul ja tuule pidurduse tõttu on sellistel aladel ka aurumine maapinnalt väiksem. Metsaaladel on aurumine suurem kui seda lagedatelt maa-aladelt. Metsade raie vähendab auramist ja selle tagajärjel äravool kasvab ning tõuseb pinnaveetase, võib põhjustada isegi
annaabi.ee 
