Üks tavalisemaid liike on selgsõudur Notonecta glauca. Sugukond harklutiklased Nepidae. Oma välimuse poolest meenutavad nad troopilisi putukaid kojuselisi. Nende hulgas on lühikesi, laia ja väga õhukese kehaga ning pikki ja oksaraagu meenutava kehaga vorme. Tagakeha tipus asub pikk ja tugev hingamistoru. Röövtoidulised, esinevad röövjalad. tavalisemateks liikideks on vesihark Nepa cinerea ja nõelhark Ranatra linearis. Sugukond vesijooksiklased Gerridae. Suuremad vee pindkilel elavad röövtoidulised lutikad. Eestis on tavallisem Gerris lacustris . II Rühm: Maismaalutikalised Gymnocerata Tundlad pikad, vabad. Siia kuulub enamik lutikalisi. Sugukond röövlutiklased Reduviidae. Kehakujult mitmesugused. Suhteliselt laia kehaga liigid on sageli kireva värvusega, saledamad on sääsetaolised, pikkade jalgade ja tundlatega, mõned üsna suured, röövtoidulised. Ohtu sattununa pistavad ka inimest.
vinanäärmed. Nende eritis on ebameeldiva lõhnaga ning eemale peletav. Lutikalised elavad väga mitmesugustes elupaikades, alates kuumavee allikatest ja lõpetades ookeaniavarustega. Veelutikalistest on tuntud sõudurlased. Saleda, veidi lamendunud kehaga, seljapoolelt mustad, kõhupoolelt heledad putukad. Toituvad veetaimedel. Selgsõudurlased ujuvad kõhupool ülespoole, sellepärast on nad seljapoolt heledamad kui kõhupoolt. Üks tavalisemaid liike on selgsõudur. Vesijooksiklased on vee pindkilel kohatavad röövtoidulised lutikad. Verelutiklased on laia ja väga õhukese kehaga lühikeste tiivajädemetega verdimevad ektoparasiidid. Elavad loomade urgudes ja linnupesades. Tuntud inimese parasiit on voodilutikas. Kilplutiklased on lühikese, laia ja õhukese kehaga. Seljal esinev kilbike (scutellum) on suur ja ulatub vähemalt tagakeha keskpaigani. Tuntud kapsa kahjur on kapsalutikas, metsamarjadel on tavaline marjalutikas. 58. Liuskurid e
annaabi.ee 
