annab, tähendab see mehe jaoks, et kosjad on vastu võetud. Õlarätik oli peenest poevillasest riidest mõõtudes 96x96 cm. Äärtele olid kinnitatud punased villased narmad. Rätik asetati kolmnurkselt kokku ning asetati õlgadele nii, et teravad nurgad pisteti ees vöö vahele. Naise ülikonna juurde kuuluv vammus on põlvini ulatuv kergem ülerõivas. 19. sajandi esimesel poolel tehti see valgest riidest. Teisel poolel aga vesihallist villasest riidest. Suurema ülerõivana, eriti külmal ajal kanti pikkkuube, mis ulatus poole sääreni. Kuube ja vammust eristasid ainult pikkus. Kasukad valmistati Kihnus valgest lambanahast ning kaunistati punaste rihmadega. Kihnu abielunaine Abielunaise peamiseks tunnusmärgiks on põll ja tanu. 19. sajandi esimese pooleni olid põlled valmistatud linasest, pidulikel puhkudel kanti trükimustriga põlle, mida kantakse peamiselt ka tänapäeval
Kihnus ei kinnitatud vööga seelikuvärvlit, vaid vöö mähiti üksteist katvateks kihtideks särgi peale. Vööd pole vahepeal ära võetud isegi öösel magades. Vöö arvati kehale tuge andvat nii otseses kui 8 Marek ka maagilises mõttes. Õlarätti kanti pidulikul puhul. Põlvini ulatuv kergem ülerõivas, vammus, tehti XIX sajandi algupoolel valgest, teisel poolel vesihallist villasest riidest. Kaelus kanditi kirju sitsiribaga. Kasukad (kassukad) tehti Kihnus valgest lambanahast ja kaunistati punaste liignahkade ehk rihmadega. Kuni XIX sajandi lõpuni kandsid abielunaised tanu iga päev, XX sajandi algusest peale enamasti vaid pidulikel juhtudel. Igapäevaseks, hiljem ka pidulikuks peakatteks jäi lõua alla seotav rätik, mida varem kanti täiendavalt tanu peal. Rätikut kandsid ka tüdrukud.