Cinéma vérité nii-öelda tehnilised tunnused on käsitsi filmimine/ käsikaamerad, sünkroonheli, loomulik valgustus ja võttepaik ning samal ajal iseloomustavad seda vabas vormis spontaansed intervjuud ning amatöörnäitlejate kasutamine kõik võtted, mille uue laine filmitegijad entusiasmiga üle võtsid24. Samas tähendasid need uuendused visuaalse antropoloogia jaoks edasiarendust nii Flaherty lavastatud reaalsuse ja filmitavate protsessi kaasamise praktikast kui Vertovi teadvustatud arusaamast, et kaameraga edasiantav tõde reaalse maailma kohta pole kunagi üheselt samastatav tegeliku reaalsusega (film esitab oma tõe)25. Rouch'i iseloomustav jagatud antropoloogia tähendas aktiivset suhtemist nendega, keda jälgiti ning filmitegija antud juhul ei olnud mitte passiivne eemalolev vaatleja (nagu samal ajal Ameerikas prevalveerinud lähenemine cinéma vérité'le26), vaid suhtlemine
Selle idee oli, et kaamera ja montaazi abil saab luua sügavama reaalsuse dokumentaalfilmidesse. Kaamera silm tungib sügavamale struktuuridesse. Kiire montaazi abil saab edasi anda reaalset kogemuslikku kiirust. Populaarne oli filmida pilt ja lindistada hääl eraldi ning pärast sõeluda välja parim filmimaterjal ja sobitada häälega. Rouchile tähendas see, et nüüd sai filmitavale lähemale kui varem, olla intiimsemas kontaktis. Cinema verite tuli kasutusele vene filmitegija Dziga Vertovi kinopravdast. Vertov arvas, et kui fragmendid reaalsusest kokku organiseerida, siis avaldavad nad sügavama tõe, mida palja silmaga pole võimalik näha. Kino-Pravda oli ringvaate seeria, keskendudes igapäevastele asjadele nagu põllumeeste organiseerimine kolhoosidesse, trollisüsteemi parandamine. Need olid väga eksperimentaalsed ning kriitikud pidasid neid kergelt arust ära olevateks.
annaabi.ee 
