ikoonimaali traditsioonid, maneristliku vormikäsitluse ja veneetsia koloriidi. Ta lõi äärmiselt ilmeka vormikõne, millel on palju ühist moodsa ekspressionismiga. El Greco maalilaadi iseloomulikumad jooned: irratsionaalsus, omane nägemuslikkus ja viirastuslikkus rahutu, süngelt ekstaatiline ja pidulik meeleolu portreed, figuraalsed kompositsioonid usuteemadel. (Sageli sügav usu- ja leinatunde väljendus) vertikaalsusetaotlus – figuurid pikaks venitatud, väikeste peadega, teatav ebakindlus poosides julgelt karakteriseeritud inimtüübid □ kompositsioon tundub katkendlik, ruumikujundus ebamäärane □ omane külmade toonide domineerimine, leegitsevad värvid – külm kollane ja sinine, punane ja roheline; rahutu valgus □ pintslilöök pastoosne ja vaba □ portreedes on El Greco peenetundeline, kuigi subjektiivne; kujutatud isikud näivad
arvukate roietega varustatud võlve. Suhteliselt lamedakaarsed laiad aknad on rikkaliku ehisraamistikuga (Exeter´i katedraal, 14.saj.; York`i katedraali läänefassaad, 14.saj. lõpp). Rakendatakse uusi ja keerukamaid ehituskonstruktsioone, mille parimaks näiteks on 14.saj. pärinev Westminster Abbey kesklöövi katusekonstruktsioon, kus 20 meetrise läbimõõduga kaar toetab sõrestikuna konstrueeritud sarikaferme. Inglise gootika viimast perioodi (Perpendicular Style) iseloomustab vertikaalsusetaotlus, mille saavutamiseks rakendatakse täht-, võrk- ja lehvikvõlve. Kaared jäävad küll endiselt lamedaks, ent varustatakse teravate tippude või sakkidega. Vertikaalsuspüüe ilmneb ka gooti stiilile nii iseloomulike fiaalide ja teiste dekoratiivsete elementide rohkes kasutamises (Canterbury katedraali pikihoone, 15.-16.saj.). Westminster Abbey katedraalile otsekui pikenduseks otsa ehitatud Henry VII kabel (16.saj.) paistab silma keeruka roidvõlvide süsteemi ja pikalt alla
annaabi.ee 
