kõige revolutsioonilisemad leiutised" pärinevadki just antiigist. 11. sajandil hakkavad ilmnema ja arenema tähtsad tehnilised uuendused, kuid üldiselt leiutatakse siiski vähe. Tähtsamad leiutised, mida ajaloolased omistavad keskajale pärinevad tegelikkuses juba varemast ajajärgust. Siinkohal võib näitena tuua vesiveski, mis arvatavasti pärineb 2. sajandist eKr Illüüriast ja mida roomlased suuresti täiustasid, asendades horisontaalsed rattad vertikaalsetega ja ühendades ülekande abil rataste horisontaalse telje veskikivide vertikaalse teljega. Kuid määravaks jääb siiski käsikivi, mida käitasid orjad või loomad. Selliste vesiveskite esiletõus paigutub 11. ja 14. sajandi vahele. Vesiveskit koos moodsa puidust rakendiga võibki pidada keskaja põhiliseks tehniliseks saavutuseks. Moodne vesiveski võimaldas metallimaake, millest keskajal oli väga suur puudus, sügavamalt
mis ei ole lõppenud tänaseni. Esmalt tehti kõige hädavajalikumad taastamistööd, et linn saaks vett. Kemikaalide hankimisega oli raskusi, mistõttu joogivesi ei olnud alati kõige parema lõhna ja maitsega. Tallinn vajas üha rohkem vett ning seetõttu viidi ellu esimesed muudatused: settebasseinide ette ehitati reaktsioonikambrid kemikaalide paremaks segamiseks, horisontaalsed settebasseinid asendati vertikaalsetega. 1950. aastaks saavutati jaama tootlikkuseks küll 36 000 m3 ööpäevas, kuid linna veevajadus oli ikka suurem. 1959. aastal alustati jaama laienduse projekteerimisega. Paralleelselt otsiti uusi võimalusi veetoodangu tõstmiseks. Vertikaalsed settebasseinid ehitati hõljuva kihiga selititeks. Kui settebasseinides eraldus koagulatsioonil tekkinud sade ainult oma raskusjõu mõjul ja vee liikumiskiirus ei olnud seetõttu kuigi suur, siis hõljuva kihiga
annaabi.ee 
